Ainult meeskooride laulupidu

Ühiskonna arvamusruumis on sugude tasakaal kapitaalselt paigast ära.

KAAREL TARAND

Vägivalda täis aeg peseb ühiskonna palgelt meigi maha ja asendab selle sõjamaalingute, kaitsemaskeeringuga. Sõjas aetakse suuri asju ning suured asjad on ainult meeste asjad. Eesti on iseseisvuse taastamise järel olnud kolm kümnendit ametlikult teel suurema soolise võrdõiguslikkuse poole, kuid tulemus on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Barbaarsesse ebavõrdsusse, diskrimineerimisse, langetakse tagasi kohe, kui välised olud seda võimaldavad. Sõda on võimaldanud. Mehed, kelle südamesse ei ole võrdsete õiguste argise rakendamise põhimõte iial juurdunud, said oma šansi formaalne korrektsus kollektiivselt kõrvale heita. Igaüks ei pruukinud seda teadlikult teha ja küllap on neid, kes võrdõiguslikkust väärtuseks pidavate meestena on sattunud üldpilti ise seda teadvustamata.

Aga faktid on kõnekad. Sõja ajal on ainus arvamus mehe arvamus – mees teab. Sellise vältimatu järelduseni viib ka pelgalt pealiskaudne sõrmedel kokkuarvamine eestikeelse inforuumi suurematel arvamusplatsidel. Kolmes uudisteportaalis, kus toimetused ise koondavad autorite ja ka ajakirjanike endi seisukohavõtud rubriiki „arvamus“, pole mehed enam aastaid sellise jõuga domineerinud nagu sõjanädalatel. ERRi portaalis on arvamusrulli autorite sooline vahekord 4 : 1 meeste kasuks, sama on seis Postimehes ning Delfi portaalis (mis on olnud varasema mulje kohaselt võrdõiguslikkuse küsimuses konservatiivsest Postimehest pisut tasakaalukam) koguni 5 : 1.

Tõenäoliselt oleks seis veelgi kehvem, kui pisut rohkem kui aasta eest poliitilise juhuse tõttu moodustatud valitsuses oleks vähem naisi, kes nüüd vähemasti ametikoha tõttu meedias ikka sõna saavad, sest sõjasündmused ja nende tagajärjed, eeskätt sõjapõgenike massiline saabumine, pakuvad erakorralist tööd ja selle seletamist ka mitmele naisministrile. Juhus, ütlen, sest valitsuskabinetti kokku pannes ja selles soolist tasakaalu taotledes ei võinud peaminister Kaja Kallas uneski näha, et tema suurimaks tööks oma ametiajal on võitlus julgeolekukriisiga, mille lahendamist nõustav „sõjanõukogu“ on peaaegu naistevaba. Sooline tasakaal valitsuses moonutab üldpilti ja võib eksitada vaid lihtsameelseid, sest, nagu teada, on naised Eesti poliitikas ja laiemalt avaliku võimu tipus tugevalt alaesindatud ning see pilt on karjuvas vastuolus näiteks ühiskonna haridusnäitajatega sugude lõikes.

Meedia arvamusplatsidele pääseb ametikoha järgi ning harvem ka mõne erakondliku infooperatsiooni abil, kuid põhiline otsustusõigus selle üle, kelle seisukohti avaldada, kellelt kaastööd tellida, on vabas ajakirjanduses ikka ja ainult toimetustel. Seega on eeltoodud suhtarvud toimetuste valiku tagajärg. Kui otsida toimetuste põhjendusi enesekaitseks, võib muidugi öelda, et tõesti, spetsialistid julgeoleku ja eriti sõjalise riigikaitse alal on enamasti mehed. Kuskilt ei ole võimalik leida sõjasündmuste seletamiseks naiskindraleid (ja olgu öeldud, et meedias kommentaatoritena esinevad mundris mehed on oma selgitustööd teinud väga hästi, tasakaalukalt, asjalikult ja rahustavalt). Kuid isegi sõda peab käsitlema rohkem kui ühest, puhtalt sõjatehnilisest aspektist. Veenvalt ei kõlaks ka väide, et toimetused pingutavad küll naisautorite leidmiseks, kuid naised ei taha praeguses olukorras lihtsalt sõna võtta. Kui ikka autorit nõusse ei suuda rääkida, on see toimetaja kehv töö, vilets pakkumine olgu aja, tasu või teema osas.

Praegu täide õide puhkenud meeste­keskne arvamusplats on pikaajaliste probleemide või tegematajätmiste vili. Kas teadlikult või alateadlikult on toimetused aastaid pidanud arvamusrubriiki meeste mängumaaks. Seda peegeldavad ehk kõige ilmekamalt raadiokanalite nädalalõpu arvamussaadete kauased tavad: ikka Muuli ja Aavik (varem Riik­oja), Samost ja Aaspõllu (varem Sildam, Rumm), rääkimata siis Kuku „Keskpäevatunni“ aina eakamate keskealiste torisejate meestriodest. Ainult Vikerraadio „Rahva teenrites“ vilksatab aeg-ajalt mõni naisarvaja. Kokkuvõttes, päevakajalise peegeldamine ja analüüs on rangelt meeste privileeg traditsioonilise diskrimineeriva soolise tööjaotusega maailmas. Punkt.

Sel kõigel on tagajärjed. Eeldades, et meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab ühiskonna hoiakuid, ei aita praegune pilt mitte edasi, vaid viib tagasi, kinnistades mineviku stereotüüpe ja töötades vastu viimastel aastakümnetel saavutatule. Niikuinii ei ole neid saavutusi ülearu palju isegi nn pehmematel aladel. Endistviisi on naised tohutult alaesindatud suurte teatri- või muusikaorganisatsioonide juhtidena või ka ülikoolide rektorite peres. Isegi üldharidussüsteemis, kus õpetajaskonnas tervikuna võib mehi tikutulega otsida, kipuvad avalikkuses nähtavaimad staarkoolijuhid ikka mehed olema. Praegu kujundatavas atmosfääris võib naistel pääs juhtivatele ametikohtadele osutuda tulevikus võrdsetest või suurematest võimetest ja oskustest hoolimata veelgi keerulisemaks.

Võimalik, et olukord arvamusplatsil peegeldab varjatud soolist diskrimineerimist töökohal ja kodus. Peegeldab seda, et paljud mehed on suutnud seada oma elu nii, et neil on nii oma tööpostil (naised teevad seal ära nn musta töö) kui ka kodus (naise osaks on seal suurem osa kodutöödest) lihtsalt ülekaalukalt rohkem aega. Mehed saavad päev otsa internetis surfata, sõjauudiseid lugeda, ühismeedias omasugustega mõtteid vahetada ning seisukohti kujundada, mistõttu selleks ajaks, kui toimetaja küsima tuleb, on arvamus või analüüs juba valmina võtta. Siit edasi spekuleerides võib koduste jõuvahekordade muutumine (mees teab ja otsustab, mees on kodu kaitsja) soodustada ka vahetu füüsilise perevägivalla kasvu. Kui naisel juhtub olema teine arvamus, siis ta ju ise eskaleerib! Kas siin oleks uurimis­ainet soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste volinikule?

Halbu tagajärgi võib arvamusruumi ja sedakaudu ühiskonna atmosfääri mehistumine üsna pea kaasa tuua ka Eesti poliitilises elus. Kolme aasta eest enne riigikogu valimisi soovitasin Sirbis („Võta võim, naine!“, 25. I 2019) ajendatult sellest, kuidas mõnigi meespoliitik oma naiskolleege varajamatult alandas, naisvalijail reageerida valimistel ainult oma sookaaslaste poolt hääletamisega, sest kuigi naisi oli kandidaatide nimekirjas vähem kui tasakaal eeldaks – ja seda eriti konservatiivide seas –, oli neid siiski piisavalt, et Toompeal senisest parem pilt avaneks. Toonase kauge pandeemia- ja sõjaeelse ajaga võrreldes on olukord nüüdseks halvenenud. Kaks Kallast, Kaja ja Kristina, jätkavad erakonnajuhina, kuid lisa ei ole neile naiste hulgast tulnud. Eriti silmatorkava rumalusena jätsid ses osas oma võimaluse kasutamata sotsiaaldemokraadid.

Kui ka sõja aktiivne faas peagi läbi saab, on raske ette kujutada, et järgmise aasta märtsi valimiste põhiteemaks ei jääks julgeolek. Nagu vaatlejad on juba korduvalt osutanud, sobib see eriti Reformierakonnale, aga ka Isamaale ja EKRE-le hästi. Võimalik, et julgeoleku kõrvale kerkib ka mõni majandusteema, kuid ma ei usu, et ükski erakond loobuks valmiste eel praegusest sellekohasest konsensusest. Kõige tähtsamad kulud on jätkuvalt ikka piiramatud julgeoleku- ja riigikaitsekulud ning ülejäänute osaks on kannatust kanda ning ohvriks end anda.

Järelikult, kesksed kõneisikud on põhiteema alal usutavad, autoriteetsed ja tuntud inimesed. Kes need võiksid olla, on arvamusruum erakondade eest juba ära otsustanud. Loogiline on, et kroonilises rahapuuduses erakonnad kasutavad ja seavad esile pigem need, kes on juba tuntud, avalikkuse jaoks üles töötatud, mitte tundmatuid isikuid, kelle „pildile saamine“ on suur ja võib-olla tuulde lendav kulu. Toimetused oma valikuga teevad sedaviisi erakondade eest pool kampaaniatööd ära, nii et „uute nägudena“ kohtame erakondade ridades valimistel pigem järjekordseid erukindraleid ja -kolonele, luurespetsialiste ja julgeoleku­eksperte kui hariduse või tervishoiu reformijaid. Uusi mehi, mitte uusi naisi.

Lootma peab, et vähemasti paar erakonda jääb nimekirja koostamisel kindlaks varem kasutatud tõmblukumeetodile, kuid see on riskantne valik juhul, kuni arvamusplats jääb sama maskuliinseks ja testosteroonist pakatavaks kui praegu. Meediamajadel ja toimetustel on võimalus oma senist käitumist muuta ja teha ära kiired ja vajalikud otsused arvamusplatsi sooliseks tasakaalustamiseks. Kui nad seda ei tee, pole pääsu ka kaasvastutusest, kui järgmine riigikogu on sõjaka vanamehe nägu ja vastavalt vildakaid otsuseid teeb.