Armastada Eestit

KARIN PAULUS

Maakondadest tuleb kosutavad uudiseid. Avinurme Puiduaidas pakutakse pika nokaga metskurvitsa suppi. 100aastane lahkus Pilistvere hooldekodust, sest tal ei lubatud puid lõhkuda. Muhumaal tekitas aga elevust jaanalinnufarmist ära kapanud sebra. Tõrvas sai juba paika 12meetrine jõulu­kuusk, mis on pärit Ritsust. Jõgeva puu on kõrgem – 15 meetrit, see saadi nimekaimult – Jõgeva alevikult.

Häirimatu omas rütmis kulgemine tundub kuidagi ehedam, see päris elu. Ometi võbeleb hing Valgevene inimkilpi vaadates ja sunnib küsima, kas poeg ja teised hiljutised ajateenijad mobiliseeritakse või kutsutakse välkõppusele. Usaldust ei tekita välisministri diplomaatiline ümarsõnalisus. Muidugi, rahumeelne välispoliitika on hädavajalik, sest eks ole meie armee oma väiksuses pigem halearmas – nagu vankumatu, kuid ühe jalaga tinasõdur. Kuid teisiti ei saa, kellessegi tuleb uskuda. Vähemalt suudeti kaitseväes loobuda neist, kes kardavad süsti, mis siis veel vaenlasest rääkida. Tegelikult on üldine meelsus suurepärane, juhid tõelised liidrid, väljaõpe vägagi kvaliteetne ning liitlaste kohalolu fakt. „Me tunneme oma sõprade toetust täna, me võitleme õlg õla kõrval, meil on ühised väärtused ja me kaitseme oma vabadust,“ leidis teisipäeval kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem kaitseväe 103. aastapäeva kõnes, lisades, et ehk on vaja lahinguvalmidust ka kohe-kohe tõendada. Sellega läks väga kiiresti ja kolmapäeva hommikul kuulutatigi välja lisaõppekogunemine „Okas 2021“, kuhu kutsuti 1684 reservväelast ja üheks avalikustatud eesmärgiks oli idapiirile traattõkete paigaldamine.

Kui vaimne vabadus võib kohati olla vaid sisemine praktika, siis füüsiline vabadus, mille hulka kuulub ehk ka oma riigi viljelemine, eeldab tegutsemist. Militaarne kehaline praktika on osava suhtluse kõrval (siiani on meie murede sõnastajaks Toomas Hendrik Ilves) kahetsusväärsel kombel hapra mikroriigi jaoks vähemasti hetkel paratamatus.

Näib, et oma riigis vabaduse viljelemine on olnud viimastel aastatel kriisis. Kohati tundub, et kõik algab elementaarsest viisakusest. Nagu pole kena enne väljujat poe või trammi uksest sisse trügida või vanurit mitte istuma lasta, pole viisakas ega ka tark toimida ühiskonnas teistega arvestamata. Muidugi ei tähenda vabas demokraatlikus paigas truudus riigile – Eesti armastamine – truualamlikku lömitamist, tingimata trikoloorikarva sokke ega ka omakeelset meditsiiniteemalist sõimlemist.

Ma tahaks mõelda, et kultuurielu ja muidugi mõista ligimestest hoolimine annab ka meie omariiklusele ja seda tagavatele organisatsioonidele nagu kaitseväele või ka päästeametile (ajalooline moto „Jumala auks, ligimese kaitseks“) mõtte. Vabadus lubab tõepoolest hingata ja hinge eest hoolt kanda. Hoopis põlisemat põhiseaduse vaimu evib hoopis kultuurielu.

Nii on kunstisõbrale tõeliseks sürpriisiks tugevalt kuraator Eero Epneri mõjuline Edith Karlsoni näitus EKKMis, kus on põnevaid tsitaate, ühes saalis võib tajuda seoseid Tartu Jaani kiriku terrakotapeadega. Ja peale küünla on pimedal ajal ikka parim kaaslane raamat! Nõnda võib kuhtunud olekus Mari-Liis Müürsepa luulekogumikust „Strippari pisarad“ rammu ammutada. Ta kirjutab näiteks, et heal naisel ei sobi olla karvane, vaid jätta tuleks kõik kole, olgu selleks siis kõht või kannatused, enda sisse. Kas pole tabav? Eesti Kirikus aga igatseb Kätlin Liimets poeetilise itkemise oskust. Vahest parem kui kunagi varem on meie arhitektuur. Nagu jalutama ärgitav Villem Tomiste ja, kui keskmes pole mitte tegelikult maja ise, vaid linlikul viisil lahendatud rand.

Antiintellektuaalsus ja kultuuritus ei toeta mingilgi kombel Eestit ning meie priiust. Tuleb võtta aega ja olla enda harimises mihkel. Kodanik peab olema teadvusel, saama aru, kuidas toimivad institutsioonid, kuidas tehakse otsuseid, millisel viisil saame mõjutada nende kvaliteeti (miks mitte valimiste kaudu). Ühiskonna ja riigi toimimisse ei saa suhtuda lihtsustavalt. Emotsionaalselt rasketel aegadel – mil tahaks siiski proovida pika nokaga kurvitsa suppi – on õppimine hea viis kodumaa armastamiseks.