Ei tasu alla anda

MAARJA KANGRO

Andsin kunstiakadeemias loengu, rääkisin noortele kunstnikele eksperimentaalkirjutusest, kontseptuaalsest kirjandusest. Vanasti, õieti veel mõne aasta eest meeldis mulle loovkirjutamise kursusel eriti seda teemat tutvustada: keele kasutamine konkreetse materjalina, tähenduslike üksuste kombinatoorika, vormi tühjendamine semantilisest sisust, tekst kui ühel võttel põhinev žest jne. Kas pole Apollinaire’i kalligrammid nunnud – ja Hugo Balli „Karawanet“ tahaks ise etelda, eks ole? On ju naljakas, kuidas vana Viini avangardist Gerhard Rühm loeb oma arvuluuletust „12“: „Drei, vier, eins, zwei, drei…“

Aga suure tahvli kõlarid ei hakanud tööle, luuletaja hääl kostis tasaselt ja võttis tudengid õlgu kehitama. Või ei, asi polnud ainult helikvaliteedis. Paistis, et heatahtlikult õlgu kehitama võtab noori muugi kontseptuaal­poeesia: Derek Beaulieu sakiline ümberkirjutus Edwin Abbotti „Lapikmaast“, milles luuletaja vedas jooned läbi ridade sama tähe juurest sama tähe juurde. Või David Antini loetelu-luuletus vaimuhaigete hirmudest aastal 1904.

Kui ma Queneau’d mainisin, leidis üks tudeng, et tema „Stiiliharjutused“ on ju nii tüütud. Mnjah. Need tudengid on ärksad, palju lugenud.

Kunagi rääkis üks sõber, et tahaks elada XX sajandi avangardistide ajal. Siis, kui „Kevadpühitsuse“ esietendus Champs-Élysées’l publiku endast välja ajas. Kui maailm oli veel nii noor, nii palju konventsioone oli lõhkumata, skandaalid olid nii elusad. Milline energia! Praegu on maailm vana, noored inimesed käivad lahtiste kingapaeltega, et veel kuidagi rebelina mõjuda.

Arvan, et läheksin ise ajamasinaga vanu värskeid avangardiste vaatama ainult turistlikust huvist, mitte sooviga mässavat vaimustust oma hinges kogeda: teada ju, mis tuleb. Efektsed žestid rändavad muuseumivitriini, kus nende erilisust saab säilitada selgitava abimaterjaliga. Ja kõik need poeedid, kes läbi aegade on püüdnud luua luule­tavaid masinaid, mässanud permutatsioonide ja faktoriaalluuletustega: tehisaru ajastul üles kasvanud lapsed vaatavad nende loomingut nagu kobaka kineskoobiga telekat, millel tolm on peal. Või nagu kunstkäsitööd.

Kõik see ei tee üldse kurvaks. Vanad katsed luua mitteväljenduslikku, meetodi­­põhist luulet pole ju ka päris Wittgensteini redel, mille võid ära visata, kui oled seda mööda edasi jõudnud või kui uued masinad asja vilkamalt teevad – vähemalt pean ma kirjanikuna nii arvama.

Kevadisel Euroopa Kirjanike Nõukogu (EWC) aastakoosolekul oli generatiivne tehisaru üks põletavaid teemasid, seda peeti kirjainimestele suureks riskiks ja EWC president oli selle rõhutamiseks lasknud nimekaardile trükkida human writer, inimkirjanik. Kõnelejate suhtumises paistsid silma teatavad kultuurilised eripärad: sakslased olid iseäranis hirmul, kartsid, et tehisaru sööb vabaduse ja demokraatia ära, põhjamaalased võtsid asja rahulikumalt. Küsimusi, mida tuleb silmas pidada, on muidugi palju: autorsus, sisendi ja väljundi läbipaistvus (st info selle kohta, mis materjali tehisaru arendajad on kasutanud, ja märge, et nad on seda kasutanud), õiglane tasu kasutatud materjali autoritele, kes teadlikult on nõus andmekaevega või sellega, et generatiivset tehisaru nende tekstide põhjal treenitakse. Soovitati kasutada ka märget „100% inimtoodang“. Eks ta ole.

Autorina pole ma kunagi tehisaru kartnud. Oh, hybris? Kaunis usk, et nii nagu mina ei kirjuta nagunii keegi? Võib-olla. Aga tehisaru, kollektiivse inimaru looming või inimaru loomingu looming, mis võib küll iseennast õpetada, aga millel elav keha puudub, ei oska teha žeste ega tõlgi isegi proosaluulet veel nii hästi kui üksikindiviid. Viimase saavutuseni võib ta küll peagi jõuda, ja jõudku. Sellist arengut tõkestada ei anna, pole kasu, kui kirjanikud kiivalt oma loomingut tehisaru eest varjavad. Ükskord ta õpib niikuinii, ja õppigu siis juba parema materjali pealt, et areneksid ka eestikeelsed keele­mudelid – kui autorid selle eest õig­last tasu saavad. Kevadel tõdes Meelis Frieden­thal kirjanike liidu listis, et tehisaru ei mõista väljendit „kõrvad pea alla panema“: proovisin ChatGPT peal järele, ei mõista tõesti, pakub tähenduseks „alla andma“.

Üks võimalus, mida keelemudelite arendajad kasutada võiksid, oleks kopsakas kirjanduspreemia, mille eest autor lubaks oma teose põhjal tehisaru õpetada. Mina oleksin küll nõus sellist saama.