Ema valge raamat

Kodanikud pole lapsed ega poliitikud nende vanemad.

KAAREL TARAND

Ühes kauge sõja eelses koolilugemikus on kirjas õpetlik lugu „Aino arve emale“. Iseseisvas, kapitalistlikus ja turusuhetel rajanevas Pätsi Eestis ei kõheldud lastele korraga majandust ja pereväärtusi õpetada. Väike Aino oli terve päeva abiks kodustes töödes ning õhtul koostas oma emale selle eest ka arve. Ikka nii, et voodi ülestegemise eest kolm senti, põranda pühkimise eest viis senti jne. Selle adressaat aga mõistis asja ja koostas maksmise asemel omakorda arve, kus oli üles loetud ema panus, viimase reana „hoole ja armastuse eest“, kõigi järel hinnamärge „ei midagi“. Aino sai aru oma kohast elus ja perekonnas ning rohkem emale arveid ei esitanud.

See lugu tuli meelde, kui peaminister Kaja Kallas valitsuse uhiuut „valget raamatut“ ja viirushaigusega võitlemise plaane tutvustades selgitas: „See on nagu laste kasvatamisega. Ma võin öelda, et mina olen sinu ema ja et sa pead nii tegema, aga laps viskab end selle peale põrandale vibuks ja ei tee seda. Aga kui sa ütled talle, et tahad temaga arutada, siis tuleb ta kaasa. Tahan, et ühiskonnaga oleks sama.“ Kui tegu oleks vaid mõne nõuniku leiutatud ebaõnnestunud kujundiga, võiks asja sinnapaika jätta, kuid esitatud mõttekäik peegeldab riigivõimu hoidjate laiemat arusaama ühiskonnaelu korraldamisest. Pessimist ütleks, et asi on ohtlik. Alles see oli, kui „issid tulid tagasi“, nüüd kostab valitsusjuhi suust varjamatu unistus matriarhaadist.

Peaministri võrdluse põhiviga seisneb selle unustamises, et põhiseadus sätestab rahva kõrgeima võimu kandjana ning et rahvas teostab seda võimu kodanike kaudu valimistel ja rahvahääletustel. Lapsed ei vali endale iga nelja aasta tagant uut ema ja isa, kodanikud aga vahetavad liiga innukalt lapsevanemaks pürginu järgmistel valimistel rahumeeli välja. Kui üldse, siis on rahva mitteametliku isa või ema roll peidetud presidendi institutsiooni, kuid sõltumata east on siiamaani iga president end esitlenud pigem vanavanema õigustega, ent püsiva vastutuseta positsioonis. Sealhulgas president Kaljulaid, kes on meedia vahendusel korduvalt rõhutanud, et ei ole mingi tšikk, vaid vanaema, mis sest, et sellisenagi suhteliselt kasutu.

Raske uskuda, et kodanikkonna enamus nõustub suhetes riigivõimuga endale kuuleka ja piiratud õigustega lapse osa võtma. Pigem tühistavad end lapsevanemaks kuulutavad poliitikud oma võimu ja mõju. Mõni naerab selle kõige üle, mõnel aga läheb hing nii täis, et hakkab Toompeal riigikogu hoone ees koguni uut ja praegusest hoopis põhiseaduslikumat riiki moodustama. Igatahes võiks peaminister teada, et ka juhul, kui peaks tõele vastama, et kodanikud suudavad kriisiaja ühekülgses ja segases infotulvas ühiskondlikke protsesse mõista vaid algkoolilapse tasemel, lendab aeg ruttu. Teismeliseks saanud lapsed küll end enam põrandale vibuks ei viska, vaid kasutavad ema-isa tahte murdmiseks jonni asemel hoopis mitmekülgsemat arsenali – kuni kodust minema jooksmiseni.

Valitsusjuht ja kodanikud arutavad koroonaga kooselu kava. Algupärand: Filippo Lippi „Madonna lapse ja kahe ingliga“.

Wikimedia Commons

Seni aga õpime valgusfoori tundma, sest valitsuse koroonafoor erineb linnaliikluse reguleerimise omast. Nelja tulega valgusfoori kasutamisõpetus ehk „Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes“ sisaldab küllap ka midagi asjalikku, kuid selle teksti lugemine viib vägisi mõttele, et riiki juhtivate poliitikute kollektiiv vajab kiirelt psühhiaatri abi. Kavast on raske mõista, kes ja milliselt autoripositsioonilt rahvaga ehk selle teose sihtrühmaga räägib, sest läbisegi on kasutusel ainsuse esimene ja kolmas ning mitmuse esimene pööre ning umbisikuline tegumood: teen, teeb, teeme, tehakse. Ja mida siis? Mitte tegusid, vaid ikka tegevusi, nagu võimuslängis on juurdunud, aga tegevuste tegemisel ei ole pahatihti mõistlikke tagajärgi. Küll täidavad need hästi tegija kogu tööaja ja igal õhtul saab päeva rahuloluga kokku võtta nagu sääsk künnihärja sarvel.

Mõne nädala eest lahkas Eero Epner arvamusloos „Mina, Claudius“ Eesti eelmise peaministri Jüri Ratta isiksuse kahestumist. Nüüd paistab, et sama taud on poliitilise klassi hulgas vohama pääsenud, enam ei saa rääkida üksikutest kolletest ja nakatunutest, keda ajutiselt või alaliselt ühiskonnaelust isoleerida. Kus ja millal riigi poliitiline tervis käest lasti? Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest nii nagu laps on kodu peegel, on oma poliitilises kodus võrsunud tänapäeva poliitik partei peegel.

Sisedemokraatia defitsiit Eesti erakondades on ammu tuntud asi, üksikute ajutiste eranditega. Näiteks rohelised püüdsid enam kui kümnendi eest erakonnas lausa otsedemokraatia mehhanisme juurutada, kuid erakondade peavool käitus teisiti ning see pääsuke talve üle ei elanud. Peavoolu kauane tava on korraldada erakonnaelu nagu pereelu. Perekonna eelarvet lastega ei arutata ega hääletata, sest ainult isa ja ema teavad, kust raha tuleb ja milleks seda on vaja kulutada. Et lapsed väga ei vinguks, ei võeta neilt aga suvel tööga teenitut ega muud taskuraha ära.

Isa ja ema (moodsas kärgperes on mõlemat mitu ehk kokku juhatuse jagu) määravad lastele koduseid töid, jagavad kiitust ja rolle, ametikohti avalikus teenistuses. Juhid-lapsevanemad vahetuvad erakondades harva, vahetused tehakse häda sunnil, mitte loomuliku ja ühendusele kasuliku põhikirjalise reegli tõttu. Nagu värsked uudised kinnitavad, kõlbab reeglite juhtkonna huvides painutamiseks iga ettekääne, eriti viirus. Nii isamaalased kui ka sotsiaaldemokraadid on otsustanud oma üldkoosoleku kaugemasse tulevikku edasi lükata ja juhatuse liikmete volitusi pikendada. Olukorras, kus mõlema erakonna toetusnäitajad on nigelapoolsed, võiks üldkoosolekul kohustuslik juhtide valimine lõppeda ettearvamatu tulemusega ning praegustel juhtidel ei oleks sellist laste isetegevust sugugi vaja. Ja mis oleks lihtsam kui kõik koroona süüks ajada!

Sisedemokraatia pausilepanemine (mõistagi vaid seal, kus demokraatliku korra elemente üldse on olnud) annab ühiskonnale kaks halba signaali. Esiteks, kõigilt muudelt subjektidelt, ühingutelt, asutustelt ja ettevõtetelt eeldab riigivõim tavakäitumist ja pakub vaid üksikjuhtudel üsna mõttetuid leevendusi, nagu aruandluse tähtaegade pikendamine või riigieksamite kooli lõpetamisega sidumata jätmine. Vankumatu usk Eesti e-riigi imesse paneb juhid päev päeva järel korrutama, et kogu argielu kolimine veebi on uus normaalsus, mille puhul kvaliteet ei kannata. Kui iga MTÜ ja ettevõte peab ja ongi suutnud oma põhi­kirjalised toimingud, sealhulgas üldkoosolekud ja juhtide valimise, ebatäiuslike võrguvahendite abil läbi viia, siis miks erakonnad seda ei suuda? Teiseks, fakt, et üldkoosolekute ärajätmine ja juhtide mandaadi meelevaldne pikendamine ei ole erakondade registri järgi tuhandete liikmete hulgas suurt ja avalikku protestilainet põhjustanud, kinnitab sisedemokraatia defitsiiti erakondades, mille liikmetel pole iial olnud harjumust oma põhikirjalisi õigusi täiel määral realiseerida, aga ka mitte kohustusi täita. Nii ei saagi demokraadina käitumise põhimõtted parteijuhtide vereringesse sisse kasvada, kuid just see on avaliku võimu ameti pidamise vältimatu eeldus.

Valge raamatu sissejuhatuses lubab peaminister Kaja Kallas: „Tahame kaasata kogu ühiskonda, et kõik ja igaüks tunnetaks oma rolli ja vastutust viiruse leviku vähendamisel. Soovime, et kõik Eestimaa elanikud, siin tegutsevad katusorganisatsioonid ja ettevõtted saaksid kaasa mõelda ning omalt poolt panustada konstruktiivsete ideede ja ettepanekutega, kuidas võiks valdkondlikult ühiselt tegutseda, et viiruse levik üle käte ei läheks“.

Kui miski on siin riigis ammu ülekäte läinud, siis just nn kaasamine, mis tähistab kodanike aja raiskamist aina mitmekesisemates suhtlusformaatides, kuid vähimagi kavatsuseta nii kogutud ettepanekuid ja ideid iial arvesse võtta ja kasutada. Kaasamine on mõistena devalveerunud rohkem kui hüperinflatsiooniaegne Vene rubla ja viisakamas seltskonnas peetakse seda ropuks sõnaks, mida ei ole sünnis kasutada. Kuna peaminister nõudis konstruktiivseid ettepanekuid, siis oma ametist lähtuvalt ja iga looja avaldamisvalu mõistes soovitan enne turuletulekut iga tekst oskaja toimetaja või, veel parem, mitme sellise kätte sisuliseks ja keeleliseks töötlemiseks anda. Vaid sel juhul on lootust, et ka lihtsamat sorti tarbetekst, nagu näiteks valgusfoori kasutusjuhend, sihtmärgini jõuab ja soovitud eesmärki täidab. Tasu selle nõuande eest Aino ei küsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht