Emotsionaalsus ja ratsionaalsus XXI sajandi keskkonnadiskussioonis

AVELIINA HELM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Päevaleht küsis 28. jaanuari arvamusküljel kuuelt ettevõtjalt ja omavalitsustegelaselt „kas kohalikel omavalitsustel on liiga palju sõnaõigust ja miks juhtub pidevalt, et [ettevõtjate] head mõtted paugupealt tagasi lükatakse“. Valitud arvajate seisukohad palju ei lahknenud. Valdavalt leiti, et kohalikud omavalitsused ja nende esindatavad kogukonnad on progressi pidurid, kellele on „jõukohane ülesanne vaid lintide lõikamine ja koos keskkonnafriikidega farmide, tuulikute ja tehaste vastu lippude lehvitamine“, kes „peaksid mitte-minu-tagahoovis-suhtumisest üle saamiseks nägema laiemat pilti“ ning kellelt võiks üldse riigi toe ära võtta, kui nad ei tee „ebapopulaarseid, kuid mõnikord hädavajalikke otsuseid“. Neid arvamusi lugedes vaatasin kaks korda lehe päist: kas tõesti on küsitlus pärit sellest sajandist, mil loodushoid ja kõiki osalisi kaasav planeerimine peaksid olema standard? Kas see on pärit sellest maailmast, kus maaelu ja -ettevõtlus on täiesti olemas ja kus tuhanded ettevõtted töötavad ja arenevad kohalike kogukondade ning omavalitsuse toel ja tunnustusel?

Selline arvamuslugu ning teisedki hiljuti ilmunud lood püüavad juurutada vastandumist, kus osa diskussioonis esile toodavatest argumentidest ja nende esitajatest on ratsionaalsed ehk „kainelt asjalikud ja mõistuspärased“ (EKSS 2009), teised aga emotsionaalsed. Sisu polegi nii tähtis, vahel piisab argumendi ratsionaalsuse põhjenduseks vaid „nii on mõistlik“ või „see on tervemõistuslik“. Sellise kunstlikult loodud dihhotoomia abil saab ratsionaalsuse aumärgi ennekõike see argument või inimene, kes rõhub majanduslikule kasule, ning emotsionaalsuse templi see, kes tõstab esile neid väärtusi, millest erilist ettevõtlustulu ei pruugi tõusta. Eriti mõjusaks kujuneb vastandumine siis, kui tekitatud on kuvand, et otsustamise aluseks peavad olema kindlasti just need „ratsionaalsed“ argumendid. Emotsionaalne vs. ratsionaalne heitlevad sagedasti siis, kui käib debatt metsa ja looduskaitse ümber. Suur raiemaht, kaitsealade piirangute vähendamine ja pirakas tselluloositehas on ratsionaalsed, sest toovad tulu ja „nii on mõistlik“. Ettepanekud vähendada raiemahtu, hoida loodust või vältida riigimaal asuva kodumetsa raiumist olla aga emotsionaalsed ja seetõttu diskussioonis justkui samaväärsel kohal ei tohiks olla.

Kultuur, laulupidu, loodushoid, sotsiaalhoolekanne – kui vähetulusad, kui ebaratsionaalsed … kuid kui tähtsad!

Tuleb tähele panna, et tegu on juurutatava PR-võttega, mis on osavasti ehitatud meie pea religioossele veendumusele raha ja majanduskasvu ülimuslikkusest ning majandussõnumite kandjate eksimatusest. Aga lubage mullegi mõni täpsustus. Esiteks ei mahugi suur osa meie maailmast ja väärtustest tänapäeva „ratsionaalsesse“ majandusmudelisse. Meie väärtusruum ongi emotsionaalne. Kultuur, laulupidu, loodushoid, sotsiaalhoolekanne – kui vähetulusad, kui ebaratsionaalsed … kuid kui tähtsad! Teiseks on tahtlikult emotsionaalseks tembeldatavad argumendid enamasti just need, mis toovad esile kaugema perspektiivi. Ohtliku  kliimamuutuse ja häviva elurikkuse tingimustes on soov säilitada elamiskõlblik keskkond vägagi mõistuspärane. Vastupidise soodustamine on ju hullumeelsus, mitte ratsionaalsus? Vähe sellest, ka tasapisi keskkonnaalaste väljakutsetega kohanevas majanduslikus mõtlemises on traditsioonilised argumendid „ratsionaalse ressursikasutuse“ kohta aegumas. Ettevõtlus, mis tugineb taastumatute loodusvarade saastavale kasutusele või mille tagajärjel saastub põhja- ja pinnavesi, kahaneb elurikkus, satub ohtu elanike tervis või väheneb elupaikade kvaliteet ja süsinikusidumisvõime, ei saa teha rikkaks. Kuigi lühiajaliselt võib tegu olla kasumliku tegevusega, on loodus- või elukeskkonna seisundi halvenemise arvelt saadud tulu ühiskonnale kallis kanda. See, et me looduse säilimist või kahjustumist ei oska täna hästi arvesse võtta, ei tähenda, et selle mõju majandusele puudub. Meie senised majanduskalkulatsioonid on lihtsalt liiga pealiskaudsed, lühiajalised, ebapädevad. Ebaratsionaalsed. Eesti Päevalehele, kes püstitas küsimuse, kuidas küll vältida olukorda, et ettevõtjate head mõtted kohalike omavalitsuste poolt tagasi lükatakse, soovin meelde tuletada, et iga „hea mõte“, mis kellegi peas tekib ja mille majandusnäitajad paberil kokku jooksevad, ei pruugi seda veel olla. Lakmuseks, kas tegu on tõesti hea mõttega, on hoopis, kas see paistab kõigile asjassepuutuvatele osalistele teostamisväärt ideena, mitte ainult sellele, kes kasumi koju viib.

 

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht