Esimene võiks jääda ainsaks

Presidendi valimisega võib minna veel hullemini kui viimati, sest parlamendil on lubatu endiselt täitmata.

KAAREL TARAND

Läkski lahti! Esimene neist, kelle hulgast riigikogu või valimiskogu peab suve lõpul Eestile järgmise presidendi valima, on välja hõigatud. Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere on ka kinnitanud oma valmisolekut ametit pidada, kui poliitiline loterii teda peaks soosima. Soomere ei ole esimeste kiirküsitluste järgi küll veel üldrahvalikult tuntud isik, fakt, mis kõneleb rohkem rahvast kui Soomerest, kelle tegevus eriti praeguses ametis teadlaste juhina on olnud nii avalik, kui üldse saab. Vanemad elanikud võiksid Soomeret mäletada juba 2005. aastast, mil ta nägi prohvetina õigesti ette erakordse tormi ja üleujutuse tagajärgi Eesti läänerannikul.

Pole siiski usutav, et esimene mitteametlik kandidaat sündis puhtalt ajakirjandusliku uudishimu ja juhuse tulemusena. Erinevalt 20 või 15 aasta tagusest ajast ei ole tulevase presidendi isik praegu toimetustele tähtis. Miks üldse peakski meedias pool aastat enne sündmust ette võtma teema, millel arengulugu ja jätku-uudiseid ei ole ette näha? Küsimus pidi inspiratsiooni saama juba mõnda aega kestvatest parteilistest sosinatest, sest parteidele on president tootena hoopis tähtsam kui ühiskonnale juhina.

Ideaalses maailmas läheks protsess edasi nii, et ühtki teist kandidaati avalikuks vintsutamiseks välja ei käidagi. Vastavalt sellele, kuidas Soomere avalikkuses tuntust ja toetust juurde kogub, rivistuksid tema selja taha parlamendis esindatud erakonnad või piisav osa riigikogu liikmetest, et valimistulemus riigikogus kohe esimeses valimisvoorus ära vormistada. Et ei korduks viimase korra häbi ja läbikukkumine, mille lõpptulemuseks oli Kersti Kaljulaiu „leidmine“ ja ametisse hääletamine, kuid valimisprotsessi kõverteid pidi, erakorralisena ja konkurentsita, mis määris seadusandja mainet ja jäi negatiivse märgina presidenti saatma läbi tema ametiaja.

Presidendi valimise vildakas kord tegelikku võistlust kandidaatide vahel niikuinii ei võimalda. Kui paar päeva enne otsustamist kandidaat või kaks üles seatakse, on poliitilised kokkulepped parlamendis juba ammu sõlmitud ning hääletamine on formaalsus: on ju ette teada, kas kellegi toetuseks on vajalikud 68 häält koos või mitte. Sisuliselt on tegu ametisse nimetamise või kinnitamisega, nagu riigikogu seda teeb ka õiguskantsleri, riigikontrolöri ja riigikohtu esimehe ning veel terve rea poliitiliselt neutraalsete tippametite puhul. Erinevus on vaid poolthäälte arvus. Millegipärast otsustasid põhiseaduse loojad tekitada presidendi ette teistest ametitest kõrgema künnise, kuigi tegelikku võimu on presidendil neist ehk vähemgi.

Viimase, 2016. aasta äpardumise järel tõttasid kõik erakonnad kinnitama, et võtavad toimunust õppust ning lihvivad valimiskorra paremaks ja turvalisemalt tulemust andvaks. Loomulikult käis jutust läbi ka igihaljas ja mitte iial põhiseaduse muutusena realiseeruv presidendi otsevalimise teema. Põhiseaduse ja õiguse asjatundjad seisid aga kahe jalaga kindlalt maa peal ning esitasid justiitsministeeriumi kaudu 2017. aastal, kui oli juba ka selge omavalitsus­reformi tagajärg, riigikogule ettepaneku parandada seaduses ainult seda, mis vältimatu.

Presidendihüppe latt on paika seatud, algkõrguseks akadeemik Tarmo Soomere.

Ilmar Saabas / Ekspress Meedia /Scanpix

Parteid pole riigikogus siiski teemat edasi liigutanud ei riigikogu eelmise ega praeguse koosseisu ajal. See on parteielu silmakirjalikkuse musternäide. Viga oli teada, lahendus olemas, aga mida ei sündinud, see oli tegu. Miks, sellele ei ole valitsuskoalitsioonidelt ega parlamendilt ühtki ratsionaalset selgitust tulnud. Jäeti tegemata, sest oli võimalik jätta. Või siis on mõnes parteis või selle juhtide peas mingid varjatud motiivid, kalkulatsioon, et kehtiv vigane kord annab end kodus peegli ees juba presidendiks mõelnud poliitikule paremad šansid kui muudetud kord.

Asjatundjad panid ette muuta seadust nii, et enam ei oleks võimalik lõputu allakäiguspiraal ehk president valitaks valimiskogu viimases hääletusvoorus igal juhul ära. Teise ettepaneku abil oleks taastatud omavalitsuste esindajate suhtarv valimiskogus, mis kahanes teatavasti omavalitsuste liitmise tagajärjel mõttetu piirimaile. Lihtne ja selge, kuid parlament jättis töö tegemata.

Osa süüst, et nii on läinud, võiks veeretada ka president Kaljulaiu kaela. Ehkki presidendil ei ole seadusandliku initsiatiivi õigust, oleks ta pidanud erakondi ja parlamenti mitteformaalsel teel järjekindlalt ja katkematult kiusama, tegema otsustamisest hoidumise nii vastikuks, et tulemus oleks sündinud. Eks ole ju parasjagu ametis presidendi kohus oma institutsiooni au, väärikust ja mainet kaitsta ning hoolitseda selle eest, et tema ametijärglast ei ohustaks erakondade poolt samasugune mainerüüste, nagu talle endale osaks sai.

Sel taustal on raske loota, et järgmise presidendi valimine sujub tõrgeteta. Nagu näitas iseenesest tagasihoidliku kaaluga iga-aastane riigikogu juhatuse valimine, ei tee erakonnad parlamendis kokkulepete saavutamiseks erilisi jõupingutusi. Kui ikka nägu ei meeldi, jäävad hääled tulemata. Kuid presidendi valimiseks parlamendis ei piisa kahe koalitsioonierakonna häältest, opositsioonist on vaja saada vähemalt üks liitlane. Ja see on mõeldav vaid juhul, kui koondutakse parteitu ja avalikkusegi silmis neutraalse kandidaadi taha.

Kas aga valitsuskoalitsioonis Keskerakond ja Reformierakond suudavad vastu panna kiusatusele ning avalikkuse ees „oma kandidaadiga“ mängimata jätta? Varasemad valimised kinnitavad, et ei suuda. Tänavu lisavad ahvatlust oma inimene rahvahulkade ees suureks maalida sügisel toimuvad omavalitsuse volikogude valimised. Kui parteitu ainukandidaat riigikogus toetust ei saa, läheb otsustusjärg taas valimiskogu kätte. Kuigi seal on omavalitsustegelasi nüüd vähem, vajavad nad kõik erakondliku meega määrimist ja seda on lihtsam teha koalitsioonierakondadel, kelle käes riigi rahakott. Parteiline kandidaat on kasulik propagandatoode kohalikus võimuvõistluses ja nii kordubki kõik see, mis sajandi alguses Arnold Rüütli ajal. Kes saab end presidendiparteiks nimetada, sel mainet ja kasu aastateks … kui parteijuhid just ei juhtu midagi kriminaalset korda saatma.

Jaanuarist saadik on võimukoalitsiooni juhtidelt küsitud, kas, millal ja millise kandidaadi peale kokku lepitakse. Ümmargustest vastustest peab järeldama, et võimuparteid tahavad presidendi teemal rääkida siis, kui see sobib nende suhtekorralduslike ja kampaaniaplaanidega. Väga silmakirjalikuna tundub ümber nurga rääkimine, et otsime „laiapinnalise toetusega“ kandidaati (Kaja Kallas) või „arutame mais“ (Jüri Ratas). Üks on kindel: praeguse presidendi jätkamist võimuerakonnad ei soovi, vastasel korral oleks selle pakkumisega juba välja tuldud, sest siin ei ole midagi kaaluda, otsida ega arutada. Juba ametis end näidanud president on kõige ettearvatavam ja otsuse langetamine tema jätkamise osas võtab sekundeid, mitte kuid. Kui selle asemel otsitakse ilusaid nimesid ühismeedia kaudu, siis järelikult Kersti Kaljulaiu teine ametiaeg „laual“ ei ole.

Maalehele antud intervjuus selgitab Tarmo Soomere: „Kogenud poliitikud on heatahtlikult märkinud, et kui see on valimiskampaania algus, siis on see väga valesti ajastatud.“ Nagu tihti, peab poliitikute sõnad tõe teadasaamiseks pahupidi pöörama. Kui Soomerele on öeldud, et halb ajastus, siis südames neavad muude plaanidega parteitaktikud ajastuse maa põhja ja peavad seda liiga heaks, võimalusi ja kauplemisruumi piiravaks avanguks. Soomere avaldus seadis lati miinimumkõrgusele. Igaüks, kes järgmise kandidaadi välja pakub, peab suutma kohe näidata, milliste omaduste poolest tema favoriit Soomerest üle on. Kas siis akadeemiliste saavutuste, rahvusvahelise suhtluse kogemuse, eruditsiooni, keelteoskuse, kõneosavuse, poliitilise erapooletuse, riigimehelikkuse, vanuse või muu poolest, mida üldsus presidendilt ootab. Ei ole just lihtne ülesanne, eriti kui otsingud käivad parteilisi ridu mööda.

Olla pool aastat kandidaat, aga ametlikult siiski mitte, on aeg ja roll, mida ühelegi kenale inimesele ei sooviks, sest nüüd on igaühel õigus kandidaadile esitada lõputult ükskõik kui rumalaid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Kandidaadi elus tähendab see poliitika- ja ühiskonnaelu kõigi nurgataguste püsikommentaatori ööpäevaringset tööd ning sundviibimist räpasevõitu poliitilises ruumis. Soovin Tarmo Soomerele selles edu ja vastupidavust, siiski ette kahetsedes, et kui kandidaadist peaks saama president, võib Sirp jääda aastateks ilma heast ja produktiivsest autorist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht