Finale hoiatav finaal

MARIA MÖLDER

Paljusid heliloojaid (vähemalt neid, kes muusikat noodistavad) on tabanud šokk, sest noodistustarkvara Finale arendamine ja tugiteenuse osutamine lõpetatakse. Finale ei ole muidugi ainuke omalaadne, aga paljud heliloojad on seda eelistanud kui omas nišis kõige töökindlamat ja mitmekesisema valikuga, kuigi ehk mitte kõige lihtsamat programmi.

1988. aastal loodud noodistustarkvara Finale hoolde on paljud heliloojad usaldanud kogu oma elukaare teosed. Kui paarkümmend aastat tagasi oli Finale põhikonkurent Sibelius, siis viimase kümmekonna aastaga on selletaolisi programme lisandunud rohkem. 2016. aastal välja lastud Doricot soovitabki Finale senine arendajafirma MakeMusic viimase asemele. Dorico areng olevat kiire, kuid loogika väga teistsugune ning nii mõnedki peavad selle õppimist keeruliseks. Sestap käib heliloojate hulgas elav arutelu, millist tarkvara edaspidi tarvitada. Olen vestlustes kohanud suisa nii radikaalset seisukohta, et kui Finalet enam kasutada ei saa, minnakse tagasi pliiatsi ja paberi peale.

Mida tähendab sellise töövahendi kadumine professionaalsele heli­loojale? Tuleb õppida selgeks uus programm kõigis selle nüanssides. Kuid paljud on end Finale kõrvalt ka muu tarkvaraga kurssi viinud ning valinud teadlikult just Finale: peale selle, et lihtsalt sobib ja meeldib, on ainult sellel töövahendid ka graafilist notatsiooni kasutavale nüüdisheliloomingut vilje­levale heliloojale. (Küllap hakkab ka Dorico nüüd seda suunda rohkem arendama. Ja muidugi on ka teistsuguseid arvamusi. Näiteks olen kuulnud, et just tänu Doricole on hakatud rohkem katsetama mikrotonaalse muusikaga – nii et igaühele oma.) Uue programmi õppimine tähendavat keskmiselt nelja kuud ajakadu, seega tuleb tiheda töögraafikuga heliloojal tõenäoliselt edasi lükata ka mõne teose valmimise tähtaeg ja esiettekanne.

Ajale jalgu jäänud Finale programmeerijad teinud ettepaneku tarkvara koodi põhjalikult uuendada, aga omanikfirma loobus, sest see tähendanuks suurt investeeringut. Pärast esialgset Finale kasutusea lõpu teadet tundus heliloojatele kõige kohutavam, et lisaks muule jamale tuleb võtta aega, et oma senised teosed uude faili­formaati konvertida, sest mõne aja pärast ei ole Finale enam kasutuskõlblik. Uudis tuli 26. augustil ja juba samal päeval pandi püsti petitsioon, millel on 4. septembri hommiku seisuga ligi 2000 allakirjutanut. Paistab, et firma õppis ärritunud tagasisidest niipalju, et infot täpsustati juba järgmisel päeval: nimelt on nii Finale kui ka Dorico ostjate tarvis väidetavasti Finale viimane versioon siiski igavesti saadaval (aga kui igavesti?), et üleminek Doricole oleks sujuvam ja kõik vajalikud failid saaksid teisendatud. (Heliloojate kogemus näitab, et konvertides võib siiski osa infot kaduma minna, s.t kogu noodiinfo tuleb üksipulgi üle kontrollida. Palju õnne, kui seda tuleb teha mitme­tunniste ooperite jm suurteoste puhul, kus on palju ebatraditsioonilisi noodistus­võtteid.) Ja miks on vaja konvertida? Sest äkki tuleb teostes kunagi teha muudatusi või anda teosed üle kirjastajale, kellele ei piisa PDF-failist.

Finale käekäik võib ju korda minna vaid kaduvväikesele inimkonna osale, sest heliloojaid ja noodistustarkvara kasutajaid on vähe, aga küsimus on tõsisem. Kuivõrd saame usaldada oma elu, töö ja elutöö tarkvarale, mis kellegi arvates vananeb ja tahab pidevalt uuendamist ning on äriliselt ebarentaabel? Miks tuleb vana asi, mis isegi oma ebatäiuslikkuses teeb töö edukalt ära, maha kanda, kuigi sellele on rajatud terve sektori ja/või äri toimimisloogika ja teenused? Kas tõepoolest eeldatakse, et kõik ühe valdkonna professionaalid, ükstakama kui eakad või hõivatud, on valmis otsekui sama jalga astudes kasutusele võtma uued töövõtted ja -vahendid? Vahest ei kujutata ette küll massipruugis Google’i teenuste lühikese etteteatamisajaga sulgemist, aga nii mõnegi spetsiifilise funktsiooniga programmi puhul võib juhtuda sama. Mis oleks, kui samalaadne teade tuleks arhitektide joonestusprogrammi AutoCAD kohta?