Haljas või paljas?

MERLE KARRO-KALBERG

Eesti väikelinnu näib olevat tabanud mingi viirus. Ei, ma ei räägi siin koroonast, vaid pea sama nakkavast tõvest, mis tekitab arusaamatut vimma tänavapuude vastu ja viib linnaruumi uuendamisel nende maharaiumiseni. Hiljuti sai postuumselt üle riigi kuulsaks Haapsalu Posti tänava pärnapuude allee. Nüüd lüüakse hingekella Viljandis Uue tänava puudele.

Haapsalus raiuti maha suured pärnad ja alles siis, kui üle Eesti juhtunut lahkama asuti ning selgus, tulekul on tormiline reaktsioon, jagati selgitusi, miks nii oli otsustatud: tänavakatet on vaja uuendada, puujuured lõigatakse läbi, puud ilmselt ellu ei jää ja seepärast istutatakse tänavale väiksemad puud, sest nood ei varja vaadet ajalooliste hoonete fassaadidele.

Nüüd tabab sama saatus ka Viljandi Uue tänava puid. Kuigi detail­planeeringus on kõrghaljastus määratud säilitatavaks, nähakse tänava rekonstrueerimisprojektis ette, et puud tuleb maha võtta. Nädala alguses valgustati puud mälestustalituseks. Raie põhjenduseks tuuakse jalgrattatee rajamise vajadus. Mõlemas linnas raiutakse, et teha ruumi. Suured puud tahetakse asendada madalamatega, et ei varjaks vaadet hoonetele, ei jääks ette ja üleüldse, poleks nii tülikad.

ÜRO hiljuti avaldatud kliimaaruandes on selge sõnaga kirjas, et oleme hoolimata lepetest ja heast tahtest jõudnud punasesse ohutsooni. Juulikuu kuumalaine siinkandis ning üleujutused ja põlengud kogu maailmas on vaid algus. Meile on jäänud 24. tunni viimased minutid, et ülekuumenemist aeglustada.

Teoorias oleme tugevad ja saame aru küll, kuid kui asi puudutab isiklikku mugavust, on olukord täbar. Teame, et maailma päästmiseks on igaühel vaja prügi sortida, plastist loobuda, poes käia oma kotiga jne. Ühiskonnale vajalikke otsuseid tehes aga jääme hätta, ei seosta, et puudel ja põõsastel on ökosüsteemis oma kindel osa. Jah, mõistame, et linnades aitab haljastus kliimat parandada, kuid kui on valida pügatud muru ja naadi vahel, kipume eelistama esimest. Kui seisame valiku ees, kas auto või puu, võidab enamasti esimene. Juhtumid, kus parkla pargiks kujundatakse, peaaegu puuduvad. Liigi­rikka tühermaa parklaks tegemine on laialt levinud nähtus. Läbimõeldud vaheldusrikas haljastus on aga üks linnade ülekuumenemise ja soojasaare­efekti vähendamise meede.

2018. aasta uuring näitas, et igal aastal raiutakse linnades 36 miljonit puud ja kõvakattega kaetakse ligi 70 000 hektarit maapinda. 2015. aasta uuringust selgus, et Maa metsadest on kadunud 46 protsenti. Pole põhjust loota, et nüüd mõni aasta hiljem on need näitajad väiksemad.

Puud ja põõsad on siiski esimene tõhus meede parema keskkonna loomiseks. Ka muidu autot kummardavad ja laiu teid-magistraale kiitvad linlased hindavad kuumal päeval rohelust. Kaubanduskeskuse parklas täituvad palaval ajal kõige kiiremini just vähesed puualused kohad.

Linnad on hakanud koostama kliimakavu, kuid haljastust ja puude osa seal ei käsitleta. Omavalitsustel puuduvad linnahaljastuse visioon ja arengukava. Juhiseid ja tegevusplaane koostatakse küll miljööväärtuslikele aladele, transpordile, kergliiklusteedele, kõrghoonetele ja paljule muule, kuid mitte linnahaljastusele. Üldjuhul arvatakse, et puid ja metsa on ka linnast väljas, kuid linnade ümber laiuvad monokultuursed põllud ning väikesed metsalapid ei aita linnal ökosüsteemina paremini toimida. Ka arengu­kavade, plaanide ja planeeringutega on vaja rohkem mõelda rohelusele. Vaja on teha tegevusplaan, kuidas suurendada linnade elurikkust, taastada biotoope, kuidas tagada rohevõrgustiku säilimine ja tuua loodus linna tagasi. Seejärel on plaanide süsteemseks elluviimiseks tarvis tahet ja vahendeid. Siis on ehk lootust, et apokalüpsist ennustav seier punasest oranži poole nihkuma hakkab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht