Helde andja vakast vara ei lõpe

Euroopa Liidus netomaksjaks saamine ei tohiks Eestis põhjustada üldrahvalikku psühhotraumat.

KAAREL TARAND

Tagantjärele on igaüks, kel käed küljes ja suu põiki peas, osanud Reformierakonna kunagise esimehe Andrus Ansipi 2007. aasta loosungit „15 aastaga viie Euroopa jõukaima riigi hulka“ pilgata ja blufina maha teha. Kuidas andmeid armastav Ansip oma töölaual kasvukõveraid tulevikku joonistas, ei ole teada, aga ennustus ei ole pidanud vett: see oli katteta nii inimvõimete kui ka raha arvestuses ja tegevusplaan puudus sootuks. Ta tahtis liiga palju ja liiga vara. Nüüd on asjad vastupidi ja mida valitsused ka välja ei pakuks, ikka saadab neid kriitikute koori seisukoht, et liiga vähe ja liiga hilja.

Teisipäeval andis peaminister Kaja Kallas riigikogu täiskogule järjekordse ülevaate „valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel“. Formaadi kitsendustele vaatamata oli mõttevahetus üldiselt asjalik, kui jätta mõne püsiva vaimse segaduse seisundis viibiva EKRE saadiku küsimused kõrvale. Aga lendu selles ei olnud. Valitsus ja ka parlamendi Euroopast huvitatud vähemus näeb Eestit Euroopa Liidu struktuurides küll sõnaka, ent siiski peavoolu tahte järgi painduva osana. Püüet oma positsiooni liikmesriikide edetabelites järsult parandada ning seega oma häälele praegusest suurem kaal saada kõlama ei jäänud.

Valitsuse käitumine on ses mõttes süsteemitu, et kui näiteks rohepöörde ja kliimaneutraalsuse puhul ei ole probleemiks seada sihte aastani 2050, siis Eesti positsioon Euroopa Liidu siseses majandusliku konkurentsi ja heaolu võistluses nii pika aja peale ette jutuks ei tule. Kui ka ei räägita, võivad edu ja selle tagajärjed ikkagi Eestile sülle langeda kahe või hiljemalt kolme liidu rahastamistsükli järel ning mitte ainult valitsus, vaid elanike enamus peaks selleks vaimselt varakult valmis olema.

Kuigi liidu ühiskassasse maksmine ja sealt saamine on nüansi- ja erandirohke, saab probleemi piltlikustada ühe näitaja alusel. Kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, oli riigi SKT inimese kohta 37% liidu keskmisest, mullu aga 67,5%. Meie kunagised saatusekaaslased ei ole sugugi ühtlaselt samal kursil püsinud (vt joonis). Lineaarse ennustuse järgi võiks Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta saavutada ELi keskmise taseme 13 aasta pärast. Kas see tulemus võiks olla parteides, valitsuses ja parlamendis sõnastatud eesmärk, mille saavutamiseks plaan välja töötada?

Rõhutan, et tegu on suhtarvude mänguga, mille kujunemisele Eesti oma mõju on tühine. Rikka Ühend­kuningriigi lahkumine andis meile plusspunkte ja nihutas keskmisele lähemale, aga sama tooks kaasa ka vaesema Türgi liitumine. Eesti liigub Euroopa keskmisele lähemale seda kiiremini, mida halvemini teistel Eestiga võrreldes läheb. Aga nii juhul, kui majanduslikult toppama jäävad meist jõukamad riigid, kui ka siis, kui mutta tammuma jäävad meist praegu vaesemad, tiheneb konkurents Brüsseli kaudu ümber jaotatava raha pärast, mille noolimises oleme siiani nii edukad olnud. Teiste õnnetuse arvelt oma positsiooni parandamine ei ole mõistlik soovmõtlemine ja Eesti võimalus olusid sel viisil kujundada on olematu. Kuidas me ka ei nõiuks või infooperatsioone ei korraldaks, ei muudaks see Taani või Saksamaa majanduslikku võimsust ja hoogu karvavõrragi.

Seega peab valitsus soovima ja selle nimel ka tegutsema, et kõigil läheks hästi, aga Eestil teistega võrreldes veel paremini. Siin on nipid teada. Tuleviku majandusedu saab hästi ennustada näiteks registreeritud patentide järgi. Nende sünniks on aga vaid üks tee: rahastada hästi ning soovitavalt teistest rohkem ja paremini ülikoole, kõrgharidust ja teadust. Sellega on meil aga lood teadagi kuidas. Eesti majanduse tehnoloogiasektor on väljendanud mõtet, et kümne aasta pärast moodustab nende suure lisandväärtusega toodang peaaegu kolmandiku majanduse kogumahust. Aga kellele see sektor siis kuulub, kus ja kui palju makse maksab?

Võimalik, et tehnoloogiaettevõtteid saadabki edu ning nad suudavad lahendada oma tööjõumured ka juhul, kui ränderežiim ei muutu ja senine ideoloogia pitsituses maksupoliitika jääb muutmata. Kuid sel juhul on selge, et osa Eesti majanduslikust potentsiaalist jääb kasutamata. Ühel pool õitseb riigi kiuste edukas majandus ja teisel on vildaka mentaliteediga abiraha kulutamine avalikus sektoris.

Euroopa Liidus jagunevad riigid rahalises mõttes teatavasti netomaksjateks ja netosaajateks. Iga hollandlane panustab solidaarsuse vaimus ja väetimate abiks aastas 200, rootslane 160 ja sakslane 150 eurot. Pandeemiaeelsel stabiilsuse ajal oli Eesti liidu üks edukamaid toetuse saajaid elaniku kohta, jäädes alla ainult Leedule (saadi vastavalt 351 ja 435 eurot elaniku kohta aastal 2017). Absoluutarvudes tähendab see Eesti puhul, et saame edevusest lõhkedes kulutada 2% SKTst riigikaitsele, sest muude avaliku sektori ülesannete täitmiseks jookseb peale samas summas välisabi. Kui palju oleksime valmis sõjaväele rasket rauda ja teravat moona ostma, rääkimata välismaistest sõjaseiklustest, kui seda lisaraha ei tuleks? Uue finantsperioodi summat elaniku kohta on keeruline täpselt mõõta, sest põhirahastuse peale on kuhjatud veel haigusabi ja rohepöörde summad, mille lõplik jagunemine ei ole selge.

Eesti on toetusraha üks efektiivsemaid kulutajaid tähenduses, et me ei tee vigu, mille tõttu saadud raha hiljem tagasi küsitaks. Ja üldse ei jää midagi, mis saada on, kulutamata. Aga kas me saadud raha eest teeme ka meile päriselt vajalikke ja mõistlikke investeeringuid või paindume kergemeelselt tegema seda ja ainult seda, milleks abiraha saab, on omaette küsimus. Võimalik, et 15 aasta pärast imestame endal mõistmatuses silmad peast, vaadates inimtühjadesse paikadesse abiraha toel ehitatud uhkeid kooli- ja kultuurimaju ning nende juurde viivat laia lagunevat maanteed (koos valgustatud kergliiklusteega, loomulikult). Miks need küll tehti ja mida nendega peale hakata? Kas piisab, kui puhtsüdamliku ülestunnistuse korras uuendame lihtsalt sildid objektide küljes ja täpsustame, et „see lollus on tehtud ELi abiraha eest“?

Küsimus, kuidas Eestis majandada pärast Euroopas keskmiselt jõukaks saamist ja abiraha voo lõppemist, ei ole uus. Aga ma ei tea, et abirahast elatumisega kohanenud poliitilises ja ametkondlikus rahvakihis oleks läbi viidud uuringuid, mis näitaksid, kui hästi on juurdunud ülalpeetava mentaliteet, milliseid teid nähakse ning milliseid ohvreid ollakse valmis tooma sõltuvushaiguse küüsist pääsemiseks.

Riigi ja kohaliku võimu organites on valdavalt tööl inimesed, kes ei mäleta puhta, abirahata isemajandamise aegu. See, et teised peavad meie elu osaliselt kinni maksma, on seal muutumatu, igipüsiv fakt. Vanemad ametnikud teavad, et meile peab raha andma meie kustumatute kannatuste eest okupatsiooni ja külma sõja ajal, nooremad isegi ei küsi, sest milleks vaidlustada iidset tava, korda, mis ametnikust vanem. Kas ei öelnud juba Kalevipoeg, et raudmees ja peninukk pannakse ühtviisi maksma Eesti õitsenguks?

Ma ei kutsu siin ametnikke üles revolutsioonile, aga ei teeks paha, kui igaüks, kelle ette otsustamiseks veereb kas või üks tühine eurosent, esitaks endale enne otsustamist küsimuse, kas ma otsustaksin samamoodi, kui seda abiraha ei oleks. Kas ka sel juhul tunduks kulu vajalik ja vältimatu?

Peaminister tõi riigikogus esinedes kuuldavale hämarapärase lause: „Nii meie kriisikogemused kui rohe- ja digipööre pakuvad suurepärase võimaluse taanduda usaldamatuse täissuhetest ja vabaneda ebatervetest sõltuvustest just riigi toimepidevuse aspektist kriitilistel teemadel.“ Seda meelevaldselt tõlgendades järeldan, et lause teises pooles võib olla silmas peetud just seda, et Euroopa Liidus netosaaja rolliga leppimine on ebaterve sõltuvus, mille peab ametnikkonnast välja juurima.

Kuid peale ametnike vajab meeleolumuutust ka riigi peasubjekt ehk rahvas, keda peab tasapisi harjutama mõttega, et jõukus tähendab valmisolekut anda, mitte saada. See tähendab rahalist solidaarsust ka nendega, kelle nägu võib-olla ei meeldi ja kelle kehvem seis igapäevast haiglast üleolekutunnet tekitab. Kuidas sellesse üldrahvalikku olekusse jõuda? Palun plaani, parteid ja ametkonnad! Aega on ainult 13 aastat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht