Hirm. Elust Koroonia Vabariigis

TIIT HENNOSTE

Pandeemia tuli nagu välk selgest taevast ja tõstis uuele tasandile vana dilemma „raha või elu“. Tõi uued kangelased, kes kõnelesid elu poolt ja kellest õhkus asjatundmist ja rahu. Ja kiskus alasti äriinimeste künismi, kellele raha on kõik. Ei, ma ei pea silmas mitte neid, kes soovisid oma poe võimalikult ruttu lahti teha. Vaid neid, kes seda argumenteerisid nii: surevad põhiliselt vanad, kes oleksid nagunii peagi surnud. Jah, mõnigi kord ei näita inimese küünilist sisu mitte see, mida ta soovib, vaid see, kuidas ta oma soovi põhjendab.

Aga uue viirushaigusega saime kaasa ka puhtama õhu, puhtama vee ja puhtama Veneetsia. See näitab, kui kergesti loodus inimeste saastast lahti saab, aga võib ka olla kahe teraga mõõk. Nüüd saab ärikas argumenteerida ka nii: mis te vingute, nägite ju, et saasta tagajärjed saab kergesti likvideerida.

Aga ennekõike tõi koroonaviirus hirmu, suurima hirmu, mis on rahuajal üle maailma käinud. Hirm asus juhtima maailma, mida enne juhtisid ahnus ja viha.

Hirmu toidavad jõudsalt poliitikud. Muidugi, hirmunuid on kergem valitseda, aga olulisem on poliitikute endi hirm. Pärast kriisi loetakse kokku laibad, muu ei maksa suurt midagi. Eriti kehtib see piirangute lõdvendamisel ja kaotamisel, sest lõpp jääb meelde. Lõpp hea, kõik hea. Kui laipu saab liiga ja eriolukorrast väljatulek ebaõnnestub, võivad valitsejad oma partei maha matta ja mulla peale kraapida.

Poliitikute hirm pani nad kraapima teadlaste uste taga. Tõejärgse maailma arvamuste ja omaenda kõhutunde asemel taheti tõde. Epidemioloogidelt ja matemaatikutelt oodati tõe sõnumit, aga tõde tuleb teaduses vaevaliselt. Minu silmad pole nii palju üksteisele vasturääkivaid teadustulemusi seni näinud. Ja miskipärast asusid teadlasedki võimendama hirmu, pakkudes üksteisest üle eeskätt selles, kui hulluks asi võib minna. Teiselt poolt kõnelevad mõned Rootsi tippspetsialistid küünilise avameelsusega, et tuleb teine laine ja viib teised riigid nende omaga suremuselt samale tasemele. Muidugi on see eneseõigustus, sest teistel on praegu läinud palju paremini. Aga ka eneserahustamine, sest kardetakse, et äkki nii ei lähe. Siis tuleb maksta ja täiega.

Teadlaste kõrval paiskus iga nuka tagant välja kriisikorraldajaid, suhtekorraldajaid, psühholooge jms. Igaüks kuulutas oma tõde, aga tuum oli ikka sama: kartke, sest häda tuleb, aga mina aitan.

Hirmu hakkas võimendama ajakirjandus ja kogu meedia. Suremus on tohutu. Haiglad ei tule toime. Pandeemia võib jätta lünga terve põlvkonna haridusse. Jne. Uudisväärtus, millest ajakirjandus oma lugude valikul peaks juhinduma, on ammu segamini klikiväärtusega, eriti netiajakirjanduses. Nüüd tõusis meediataevasse täiesti uus tase: üliväärtus Hirm.

Hirm nakatumise ees pani inimesed vabatahtlikult kodus istuma, tänaval vastutulijast möödumisel teisele poole teed minema, kaupluses tagasi hüppama, kui riiuli nurga tagant juhtus teine inimene vastu tulema. Hirm nakkuse ees ei ole midagi uut, aga see võib inimese hulluks ajada. Iga eesti kirjanduslugu veidi tundev inimene teab kirjanik Aadu Hindi lugu, kelle leeprahirm üsna hulluks tegi. Hirm võib minna nii suureks, et tõmbame enda ümber piirid nii lähedale, et lõpuks tekib kitsas ruumis klaustrofoobia. Aga välja minna ka ei julge.

Kriis hakkab läbi saama ja asenduma koroonajärgse eluga või eluga Koroonias. Oleneb sellest, kas koroona­viirusest ei saa või saab tagasitulev viirus. Kui viirus tagasi ei tule, siis ütlevad inimesed „hea, et niigi läits“ ja unustavad asja kuni järgmise välguni. Kui aga viirus jääb, siis tuleb temaga elada.

Ja sellest tõuseb uus hirm. Kartus, et vana räusatuste, sõimu, kaevikusõja, agressiivse alandamise maailm tuleb tagasi. Ma näen seda meedias, kui Delfisse ilmus kiiresti tagasi räige kollane värv. Ma näen seda parteide retoorikas, kes kriiskavad jälle süüdistusi vastaste kohta nagu varem. Ma näen seda isegi kultuuris, kus kultuuriinimesed on võtnud üles vanad vaenud. Paradoksaalselt see ka julgustab lootma, et hirm on ületatav. Visake kõrvale loosung „Kartke nakkust!“. Ärge kartke, olge ettevaatlikud. Need on kaks eri asja.