Innukalt ja riiakalt

Kas olematu raha võidurelvastumiseks pildumine ongi parim välispoliitika?

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Suur Vene-Ukraina sõda paistab ära jäävat sel lamedal põhjusel, et algatusel puudub selgete volitustega juht ning suuremas kambas ei suudeta sõja alguskuupäeva kokku leppida. Jumala eest, Bill Gatesi leiutised on ju igaühe kontoriarvuti töölaual olemas ja kas tõesti ei suuda keegi relvastatud koosoleku täpset algusaega panna autlukki, et teised saaksid aktseptida? Omal ajal oleks sellise käpardlikkuse juures ära jäänud nii Normandia dessant kui ka operatsioon „Kõrbetorm“ Kuveidis.

Kuupäev peab olema varakult teada, sest ennustatavalt globaalset huvi pakkuva vaatemänguga on ju seotud suur rahvusvaheline äri, eriti meedia, reaalajas ülekandeõiguste müük, peasponsorid – ja pisiasjadeni, nagu rindekorrespondentide akrediteerimine, majutus ja koroonapassid. Kui üldse, siis suur slaavi vendade militaarolümpia peaks toimuma nii ja ainult nii, et selle toel kasvaks kogu maailmamajandus (mitte ainult pommimüük) ning kliimaeesmärkide saavutamine muutuks jõukohasemaks.

Tõsisemas registris vist mitte üllatuslikuna väärib märkimist, et kõigi oma naabritega ühtmoodi ei soovi ka Venemaa elanikkond innukalt sõtta marssida. Venemaa järjepidevamaid ja usaldusväärsemaid arvamusuuringuid läbi viiva Levada keskuse andmete järgi on Venemaa elanikud küll sõjaks valmis, kuid soovivad pingete maandamist ja läbirääkimisi, mitte konflikti. Kuigi veel novembris pidas üle poole elanikkonnast halbades suhetes välismaaga, sh Ukrainaga süüdlaseks USAd, on viimastel nädalatel suhtumine USAsse (ja Euroopa Liitu) paranenud – saldo kisub plussi. Stabiilselt soovib 80% Venemaa elanikest juba aastaid läbirääkimisi ja suhete silumist, mitte vastasseisu.

Hinnangus lõppenud 2021. aastale arvab 61% venemaalastest, et suhted USA ja NATOga halvenesid, kuid näitaja jääb tunduvalt alla 2014. aasta omale (78%). USAd võib peavaenlaseks (70%) ja sõjaõhutajaks Donbassis (61%) pidada enamus Venemaa elanikest, kuid neid, kes arvavad, et USAd ja lääneilma laiemalt peakski vaenlase või vastasena kohtlema, on vastavalt 3% ja 16%. Venemaa elanike vastus küsimusele, kuidas peaks Venemaa lääneriike käsitlema, on ülekaalukalt positiivne: sõbraks soovib läänt pidada 11% ja partneriks 67%.

Läbirääkimised on tugevate, tankid nõrkade jaoks.

akg-images / Scanpix

Kuna soovid ja tegelikkus ei kattu, on tagajärjeks hirm. Kolmanda maailmasõja puhkemise hirm (56%) on Venemaal tähtsuselt teine lähedaste ja laste haigestumise (82%) järel ja edestab hirmu seadusetuse ja võimu omavoli ees (53%). Hirm teeb jõuetuks, sunnib ehk ka leppima juhi otsuste kui paratamatusega. Levada keskuse analüütik Deniss Volkov osutab pikkadele andmeridadele toetudes, et vähemasti kahtlema peaks väites, justkui oleks Venemaa välispoliitika vaid sisepoliitika pikendus, mida kujundatakse vastavalt sellele, kuidas mõjub üks või teine välisavantüür juhi reitingule.1 Kui praegu ei ole märgata meedia abil rahva sõjavalmiduse aktiivset ülespumpamist, siis võib-olla põhjusel, et leplik valmisolek kannatada ja veel kord kannatada on juba piisav. Reitingu kasvatamiseks on lihtsamaid nõkse, näiteks rahajagamine vaesematele, mida president Putin viimati tegi läinud sügisel, saavutades kohe hüppe populaarsuses. Tõsi, rahakülvamisel on lühiajaline mõju ja ega polegi teist õieti, et rahuldada aina rohkem ja kangemat vajavate sõltlaste iha.

See kõik moodustab osa taustast, kuidas Eestis peaks mõtlema ja rääkima riigi julgeolekust, aga midagi sellist ei olnud kuulda, kui läinud nädalal esines peaminister Kaja Kallas riigikogus murest kantud („Mul on Eesti patrioodi, peaministri ja ka emana suur mure!“) poliitilise avaldusega, mis sisu poolest oli vaid kaitseministeeriumi järjekordse ootele jäänud ja soodsal hetkel sahtlist tõmmatud ostunimekirja umbmäärane tutvustamine, sest ega valitsuse ja sõjaväe pommisaladusi ometi rahvaesindajatele reeta tohi.

Hoolimata sellest, et meediapilt on tänu asjatundjate rahulikus toonis seletustele aasta algusega võrreldes pisut tasakaalustatum, jätkab riigi poliitiline kiht emotsionaalsel kõrglainel, luues avalikkusele kaks miraaži. Rahvas rahvaks, halvim on, kui valitsus ise oma meelepetteid ajaloo vältimatust kordumisest, Venemaa vägevusest ning lääne nõrkusest ja reetlikkusest uskuma jääb, nagu ka seda, et ainus pääsetee kehvast olukorrast on retooriline agressiivsus liitlaste suunal ning et võidurelvastumiseks ei saa raha kunagi otsa.

Üks eksiväide on, et „Euroopas on viimase 30 aasta suurim julgeolekukriis“. Kui mõõta kriisi suurust ohvrite arvuga, siis ei saa Ukraina konflikt oma kuni 14 000 hukkunuga veel ligilähedalegi 1990ndate Balkani sõdade 140 000 ohvrile. Kriisi eksliku paisutamise tõttu levib Eestis usk, et läänemaade vastus ei ole piisav, mistõttu peab Eesti oma sõnumiga kõigi laudade taha trügima, kuhu me oma riiakuse pärast alati oodatud ei ole.

Küsimus ei ole ju Putini jõu ees kummardamises, vaid tema nõrkuse ärakasutamises. Asjaolu, et Moskva otsustas kirjalikke ultimaatumeid esitama hakata, oli USA-le ja NATO-le suurepärane kingitus. Pingelõdvendus käib alati läbirääkimiste, mitte relvade täristamise abil. Tahtmatult on Venemaa ise algatanud läbirääkimised, mis näitab Moskvast vaadates ikka nõrkust. Tugev Moskva oleks võinud ilma vähimagi kirjavahetuseta Ukraina peale minna, nüüd on aga käed seotud ja küllap saadakse aru, et Venemaa on läbirääkimistel väikevend, mõõdetagu relvi, rahakotti või elavjõudu. Lääne juhid peavad alati arvestama oma maksumaksjate vähese valmisolekuga lõputult militaarkulusid paisutada, mistõttu pikaajaline strateegia suhetes Venemaaga on ja saabki olla ainult relvastuskontroll, pingelõdvendus ja desarmeerimine, mis on paraku ja osaliselt ka USA süül viimastel aastatel päevakorrast välja kukkunud ja peaaegu olematuks kadunud valdkond.2 Sellistele läbirääkimistele (selle juurde kuuluvad ka infooperatsioonid, vastaspoole eksitamine ja segadusseajamine, milles lääs vaevalt Venemaast saamatum on) ei ole Eestil suuremat asja ja nende edenemisele ei aita Eesti teade ennaktempos relvastumise kohta grammivõrragi kaasa. Eriti seetõttu, et jutt 380 miljoni euro leidmisest on veel pikka aega ainult sõna, aga mitte tegu.

Ei peaministril ega valitsusel ole voli langetada iseseisvalt riigi kuluotsuseid aastate peale ette. Kaitsejõudude lisaraha on vaid mull, kuni vastavad kuluread ei ole jõudnud riigieelarvesse ja saanud parlamendi heakskiitu, mida antakse aasta kaupa. Seega on võimalik, et valitsus isegi kirjutab riigikaitse lisasumma 2023. aasta eelarvesse, kuid edasine on juba järgmiste koalitsioonide otsustada. Kuid ka sel sügisel peab valitsus lisaraha kulutamiseks riigikaitsele leidma palju parema põhjenduse, kui seni on esitatud. Praegu on öeldud, et kulutame, sügisel peab saama selgeks, kust selleks raha tuleb.

Esimese ja peamise võimaluse on valitsuskoalitsioon juba kinni müürinud. Napist majanduskasvust sõjakulusid finantseerida pole võimalik ja vaevalt küll Reformierakond on valmis oma suhtumises riigimaksudesse kannapööret tegema ning minema valijatelt maksutõusuks luba küsima. Teine variant on olemasoleva ümberjaotamine. Hiljemalt riigieelarve strateegia koostamise käigus seisab valitsus silmitsi küsimusega, kellelt mitte ainult planeeritud ja vältimatu kasv maha tõmmata, vaid riigikaitse eelisarendamise tõttu raha ka vähemaks võtta. Nagu ikka, on menüüs haridus, tervis, taristu, hoolekanne, kultuur. Mis tahes kärpejutuga on kiirenenud inflatsiooni ja hinnakasvu tingimustes valija lemmikuks võimatu saada.

Veel ei ole teada, kas valitsuse kavatsus (meeleheite läbi analüüsimata üksik­akt) enne parlamendi informeerimist ka liitlastele teatavaks tehti ja mida nood selle kasulikkusest ka arvata võisid. Kas ehk keegi mainis, et asi paistab välja kui teismelise eneselõikumine tähelepanu ja tunnustuse puudumise pärast? Või osutas, et kergemeelne lubamine võib kaasa tuua sõnamurdmise või ebamugava taandumise, kui välised asjaolud muutuvad ehk Venemaa maha rahustatakse või läbirääkimistel sõlme keeratakse? Kas valitsus on valmis sügisel tunnistama, et ta ohuhinnang oli ekslik ning paanikahoog põhjendamatu?

1 https://www.levada.ru/2022/01/18/nas-vtyagivayut-v-vojnu/

2 Tõnis Idarand, Relvastuskontrolli nõrkus. – Postimees 25. I 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht