Järjekindlus viib sihile

Valgevene üllatab maailma rahvustundeta demokraatiakirega.

KAAREL TARAND

Kuidas arvata midagi veenvat ja tõelähedast Valgevene lähituleviku kohta, kui teisipäeval kirjutatu võib olla reedesel avaldamispäeval juba lootusetult sohu sõitnud jutt? Kõigis maailma jõukeskustes tehakse iga päev varjatud ja avalikke käike Valgevene olukorra mõjutamiseks. Neid on tehtud aastaid varemgi, kuigi enamasti on Valgevenet peetud aeglaselt iselahenevaks probleemiks, mida suunataksegi vaikselt, kaugelt ja pehme jõuga. Piirkonnale loomu­päraselt on põhiliselt vastamisi Euroopa Liit ja Venemaa, taustal NATO ja USA ning ega Hiinagi maga.

Kas Valgevene ikka on järjekordne suure vastasseisu koht keset Euroopat? Maailm on tarku ennustajaid täis ja igas mainekamas mõttekojas leidub oma „belarussoloog“, ekspert, kes pühendunud just Euroopa viimase diktatuuri, selle juhi Aljaksandr Lukašenka ning tema üles ehitatud võimusüsteemi kirjeldamisele. Need eksperdid on veel vähem kui aasta eest valdavalt avaldanud arvamust, et Valgevene presidendil on tasakaalumäng ehk isiklikku võimu ja majanduslikku kasu taga ajav poliitiline laveerimine Moskva ja Brüsseli vahel kindlalt käpas ning valimistel (toimusid 9. augustil) ei tule tal seegi kord probleeme. Või mis valimistel, diktatuuri­riikides on kombeks need lavastada ja tulemusi võltsida, mitte kindlustada kodanike tahte väljaselgitamine ausalt, vabalt, võrdselt ja ühetaoliselt.

Kuigi asjatundjad on üsna üksmeelel, et igale diktaatorile on võimu üleandmine kas pärilikku või usaldusliini pidi üks kõige keerukamaid ülesandeid, ei nähtud, et Lukašenkal Valgevenes sellega suuremat häda või kiiret on ja senine kehv stabiilne seis jätkub veel aastaid. Aga siis sekkus ettenägematu tegur nimega rahvas ja hulga analüüse võib lihtsalt prügikasti pühkida ning seejuures kogu süü oma puuduliku ettenägelikkuse pärast viiruse kaela veeretada.

Uuel viirushaigusel on Valgevenes presidendivalimiste järel käivitunud massimeelepaha sünnis oma osa, kuid inimsuhteid oskavad rikkuda ikka inimesed ise ja sama kehtib mõjutamise kohta. Ka tõenäosuslikult on lühi­nägelik eeldada, et kui keegi on suutnud oma mängus võita viis korda järjest, siis tuleb võit ka kuuendal katsel. Kuid kui üleilmne pandeemia ja võimu vilets, hoolimatu ja südametu reaktsioon uuele murele võis küll olla viimane tilk valgevenelaste karikas, siis käivitunud revolutsiooniline protsess ei saanud eriti üllatada kedagi, kes on tähelepanelikumalt jälginud Euroopa Liidu süsteemipärast tegevust Valgevene suunal näiteks idapartnerluse programmi või ka majandussanktsioonide raames.

Või mis poliitikat seal vaja ongi, kui oled lähedal ja elukeskkonnana ahvatlev eeskuju! Kuid poliitika on ning Eesti välispoliitika kujundajate ning esindajate kiituseks peab ütlema, et meil on olnud Euroopa ühispoliitika kujunemisele oma mõju. Ka Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) praegune aktiivsus ja nähtavus Valgevene teema tõstatamisel rahvusvahelistes ühendustes EList ÜROni näitab, et parematel päevadel suudetakse reaalselt ka seda (maadelda endast suuremate kaalukategoorias), millest palju räägitakse, aga millele sugugi tihti katet ei leidu. Oma roll Uffe Ellemann-Jenseni või Soome TVna valgevenelaste jaoks on seni kenasti välja kantud.

Valgevenelased ei ole kuidagi oma riiki kinni müüritud ja paljud käivad üle piiri mitte lihtsalt paremat elu kadedalt vaatamas, vaid sellest ka oma osa saamas. Ühe uuringu järgi on ainuüksi valgevenelastest kaugsõiduautojuhte Euroopa Liidu riikides tööl üle 50 000 ja kodumaale on jäänud vaid nende 20 000 ametivenda. Igaüks neist toob teenistuse kõrval koju ka natuke teadmist, kuidas elu riigis paremini korraldada, kui kohalik juht seda oskab. Sama käib ELi toel tudengivahetuses osalenud üliõpilaste jpt kohta. Nagu viimased nädalad on näidanud, ei olnud võimuga rahul isegi Valgevene majanduse lipulaevade, suurte rasketööstusettevõtete töölised, kes olid ometi riigivõimu suhteliselt tähelepaneliku hoole all.

Valgevene puhul on kiusatus tõmmata paralleele varem Nõukogude Liidu küljest lahku pudenenud ja oma teed otsides Venemaaga tülli pööranud riikides toimunuga. Ikka see tavaline jutt Moskva vägevusest ja ELi pehmest saamatusest, mida tüdimuseni korrati Gruusia ja Ukraina sündmuste puhul, ajas kaugemale tagasi minnes käis see hästi ka nüüd juba pikka aega ELi ja NATOsse kuuluvate Balti riikide kohta. Ikka, et küll Putin on kaval ja tal on kõvemad kaardid peos kui kellelgi teisel. Ei ole midagi ekslikumat, eriti Valgevene puhul.

Kahtlemata ei ole Valgevene ja Venemaa suhted ka viimasel kümnendil alati roosilised olnud või ka sellisena välja paistnud. Diktaatorite tehingupõhises poliitikas on see tavaline, et arusaam suhetest on nullsummamäng. Tegutsetakse oma huvides. Venemaa tahab Valgevenet oma mõjusfääris hoida, kui selline sfäär veel üldse peaks olemas olema, aga ühtki käiku selle eesmärgi saavutamiseks enam jäänud ei ole. Ei ole Gruusia, veel vähem Ukraina skeemi, mida eeskujuks võtta, ja nimelt järgmistel põhjustel.

Kõigist Venemaa Euroopa-naabritest on aastaid tehtud propagandatöö tulemusel tehtud väiksemad või suuremad vaenlased: seal valitsevat natsionalism, seal kiusatavat venelasi taga. Valgevene puhul pole Moskva sellist seisukohta kunagi võtnud. Seal ei valitse vendlus ainult võimude, vaid rahvaste vahel. Seetõttu ei ole kuidagi võimalik Valgevenes Moskvale meelepärast võimupööret korraldada avaliku sissetungi või roheliste mehikeste toel. Ei ole viiendat kolonni, taga kiusatud vähemust, keda mobiliseerida. Valgevene protestidel puudub Venemaa-vastane mõõde, seega ei sobi ta kuidagi värviliste revolutsioonide senist rida täiendama.

Et saada ettekääne minna Venemaa-vastasust maha suruma, peaks Putini organid selle nähtuse Valgevenes kõigepealt sünnitama, kuid selleks pole ei väetatavat põldu ega ka ressursse. Ei ole olemas valgevene natsionalismi, mis ähvardaks Moskva loodud Vene maailma ja mille hävitamiseks saaks rakendada Venemaa inimpõlvi väldanud natsionalismiga võitlemise traditsiooni. Nii tulebki välja, et kui vaenlasi on palju ja sõpru vähe, võib sõber osutuda kõvemaks pähkliks. Praegu ei paista, et ükski Lukašenka toetamise käik võiks tuua Putinile vähimatki kasu, olgu kodu- või välismaal.

Sama vähe on aga Putinil kiiret kasu oodata, kui ta astuks Valgevene rahvaliikumise, tekkinud koordinatsiooninõukogu poolele ehk samasse paati lääneriikidega. Valgevene rahvast ei huvita sugugi Putini trooni kõigutamine, aga selleks tööks on ammu ootejärjekorras tema enda alamad. Ja need küsiksid õige pea, mis kahepalgelisus see küll on: hea naabri juures toetad proteste, demokraatia arengut ja seda, et poliitvange ei pea olema, kuid kodumaal jätkad politsei toel oponentide tümitamist ja türmipanekut. Küsiksid mitte ainult Habarovskiks ja mujal perifeerias, vaid otse Moskvas.

Eelöeldust ei järeldu, et Venemaa president Valgevene tuleviku kujundamisel oma sõna sekka öelda ei tahaks. Valgevene majandus- ja kultuurieliit on Venemaaga heanaaberlikult ja tihedalt põimunud ja võiks Moskva sõbrasõnumeid vahendada, püüda üles ärritatud avalikkust veenda, et isikuvabadused ja Moskva-sõbralik võim korraga on võimalikud. Ja Eesti mätta otsast küsides: miks peaks Euroopa Liidul ja iga selle riigi pealinnas ühekaupa olema midagi selle vastu, kui maailmas sünniks esimene vaba ja demokraatlik riik, mis saab Venemaaga normaalselt läbi nii võimu kui ka rahva tasandil? Ükski varem Venemaa impeeriumi küljest lahkunud maa ei ole seda ju suutnud: ei Poola ega Baltimaad, isegi Soome mitte. On ju Moskvaga kompromisside tegemine alati mingi osa rahvast vihale ajanud ja sama käib ka võimu kompromissituse kohta.

Hea õnne ja maailma liidrite koostöövalmiduse korral võiks Lukašenka-järgsest Valgevenest asja saada … (kui asjad lähipäevil käest ära ei lähe ehk vägivald võimutsema ei pääse). Lootust on, sest on märgitud, et parema puudumisel on valgevenelase rahvustunnuseks ülim seaduskuulekus. Viimastel aastatel on see avaldunud selleski, et keelatud meeleavaldustel osalejad järgivad miilitsa vägivalla eest taandudes rangelt liikluseeskirja ja ületavad tee ainult rohelise fooritulega.