Jätaks õige need kastid …

REET VARBLANE

Viimasel ajal on populaarsust kogunud üllatusliku kooslusega grupinäitused: vanad kunstnikud kõrvuti verinoortega, tarbekunstnikud kujutavate kunstnikega (kui kasutada ajast ja arust sõnavara), meediumide süntees. Mõnikord tundub, et sellest on moeasi saanud. Iseenesest ei ole see mitte midagi laiduväärset, otse vastupidi, sest kuraatoriprojekt on kuraatori taktikepi all sündinud näitus, millega kuraatori sõnum kas erilise atmosfääri või jutustusena vaatajani viiakse. Teistsuguse kõrvutamisega, olgu tegemist isegi ühildamatu veidrusega, tuuakse esile midagi, mis on seni märkamatuks jäänud, või kui seda ongi märgatud, siis on see kergekäeliselt kõrvale heidetud, kuna pole osatud sellele tähendust anda.

Tartu kunstimuuseumis avatakse järgmisel nädalal publikut aktiveeriva pealkirjaga ja tõepoolest üllatava kooslusega näitus „Vaata mind! Kuula mind!“. Kuraator Julia Polujanenkova toob kunstipubliku ette kõrvuti tuntud tegijatega (Tanja Muravskaja, Darja Popolitova, Maria Kapajeva, Olga Jürgenson) noored kunstnikud (Olesja Katšanovskaja-Münd, Ljudmilla Swarczewskaja) või kitsamal skeenel tegutsevad ja seetõttu laiemale avalikkusele tundmatud kunstnikud (Natalja Kapajeva, Zoja Lebedeva, Julia Valtanen). Kas sellest kujuneb põnev näitus, oleneb teostest ja viisist, kuidas need vaatajani tuuakse. Nõutuks teeb aga kuraatori valikuprintsiip: kõik autorid on venekeelsed naiskunstnikud. Polujanenkova on püüdnud küll pressitekstis kastisurumist mahendada ja ütleb, et ei ole keskendunud ainult rahvus­identiteedile, vaid püüab väljapanekuga saada vastust küsimusele „Mille üle muretseb venekeelne naiskunstnik?“.

Vene keel on küll nende kunstnike esimene keel, kuid nii mõnelegi ei ole see ainus ja isegi mitte esmane suhtluskeel. Mõelgem Olga Jürgensoni peale, kes on juba mitu aastakümmet elanud Ühendkuningriigis ja kelle kodukeel on inglise keel, või Tanja Muravskaja või Darja Popolitova peale, kelle igapäevane professionaalne suhtluskeel on eesti keel. Miks peaks Cambridge’is elav nii-öelda venekeelne naiskunstnik muretsema teiste asjade pärast kui näiteks seal elav pesueht inglise naiskunstnik või hoopis meeskunstnik? Miks vähendada naiste tähendust ja rolli kunstnikuna ja suruda nad naiskunstnike kasti? Ega see küsimus käi ainult kunstnikest naiste kohta, see on tugevasti juurdunud ka teistes eluvaldkondades. Eelmisel reedel tähistati rahvusvahelist päeva „Naised teaduses“ ning meediakanalid olid täis õigusega uhkusest pakatavaid lugusid meie naistest, kes on teadlased, aga neid esitleti ikka nii-öelda oma kastis – naisteadlastena. Püüdsin Google’ist leida midagi meesteadlase või -kunstniku kohta, aga ei midagi. Nemad on (endiselt) teadlased, kunstnikud, kirjanikud.

Kui keeles juurdunust on raske lahti saada, siis miks tekitada juurde veelgi kitsendavamaid määratlusi, nagu seda on „venekeelne“ ka seal, kus keel ei puutu asjasse? Seda veel ajal, kui Eestis nähakse ühe tähtsama eesmärgina sidususe ja ühtekuuluvuse saavutamist ühiskonnas: „Eesti ühiskond on sidus ja stabiilne, kus eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed kannavad Eesti identiteeti, osalevad aktiivselt ühiskonnaelus, jagavad demokraatlikke väärtusi ja ühist kultuuri-, info- ja suhtlusruumi ning tunnevad ühtekuuluvust“ („Sidusa Eesti arengukava 2021–2030“).

Unustagem kastid, andkem sõna neile, kel on midagi öelda.