Joie de vivre

ANARI KOPPEL

Ühel vihmasel pärastlõunal klõpsasin Netflixis täitsa kogemata prantsuse seriaalil „Léa 7 elu“. Igatsesin tunda elurõõmu, joie de vivre’i, põgeneda mõneks tunniks pandeemia, sõja ja inflatsiooni eest. Kes on Léa, kelle seitset elu ma Netflixis jälgima asusin? Seriaalis on Léa 17aastane techno-fännist tänapäeva prantsuse teismeline, kes ärkab igal hommikul ajarändurina 1991. aastasse, looduskaunisse Prantsusmaa linnakesse, kus tema vanemad käisid veel keskkoolis ja tegid bändi sarmika kuti Ismaeliga. Léa ärkab seitsmel hommikul oma vanemate või nende sõprade nahas.

Oma tänapäevases elus leiab Léa kogemata 30 aastat tagasi kaduma läinud noore Ismaeli säilmed. Sellest hetkest algavad ka ajarändamise unenäod. Kasutades ajas rändamist kui võimalust minevikku muuta asub neiu isehakanud detektiivina uurima, kuidas kaunist Ismaeli karmist saatusest päästa.

Olin seitsmeaastane, kui Nõukogude armee tankid ja dessantväelased 1991. aasta augustis Tallinna jõudsid. Õnneks täiskasvanud minuga seda koledat infot ei jaganud. Seda, kui napilt Eesti vabaks sai, mõistsin alles täiskasvanuna. Kirjanik Viivi Luik kirjutab oma raamatus „Varjuteater“, kuidas ta kandis 1991. aasta rahututel augustipäevadel, kui Tallinna tänavatel võis näha Nõukogude dessantväelasi, endaga kaasas taskunuga. Sel kevadel mõistsin, miks. Ajal, mil kogu Eesti ühiskond mobiliseerus täie hooga, et aidata Ukrainat ja ukrainlasi, astuda kaitseliitu või naiskodukaitsesse, tundus taskunoa kaasaskandmise instinkt igati mõistlik. Jahmun praegugi, kui loen tagantjärele kirjalikest allikatest, kui palju vaeva pidi Eesti nägema, et NATO ja ELiga õigel ajal ühineda.

Märtsis kohtasin vabatahtlikuna Niine tänava põgenike vastuvõtukeskuses töötades lapsi, kellega juhtus see, millest Eesti lapsed 1991. aastal pääsesid. Taipasin õudusega, et nende Niine laste asemel oleksin võinud olla ma ise koos oma eakaaslastega, kui laulev revolutsioon ja Balti kett oleksid ebaõnnestunud ning Balti riigid oleksid pärast augustiputši jäänud riigi­pöörajate kätte. Lubasin endale, et töötan nende laste naeratama saamise nimel iga päev. Tundsin end ajarändurina, kel on 30 aastat hiljem üks „võlg“ maksta. Kui Viivi Luik oma taskunoaga kogunes koos tuhandete teistega praegusel Vabaduse väljakul ja ta kirjutab, et ei teadnud, kas nad pääsevad eluga, siis oli minu põlvkond ju veel lapseeas. Meil polnud siis aimugi, kui õnnelikud oleme olnud, et saime kasvada vabaduses ja rahuajal.

Ärkan peaaegu igal hommikul 1991. aastas, sest erinevalt seriaali Léast, kes oli ajarändur ainult nädala, on meie ühiskonnas kollektiivne traumaatiline ajarännak kestnud juba kolm kuud – ja lõppu ei paista. Paistavad ainult Churchilli kirjeldatud „veri, higi ja pisarad“ ning Jüri Luige hoiatus „me peame eeldama, et me ei saa õigel ajal õigeid signaale“ (Maaleht 14. V). Kas Eestis saab üldse elada nii, et ei pea kogu aeg muretsema? Kui peame valmistuma kõigeks, siis ei saa me ju korralikult valmistuda kõige olulisemaks – selleks, milleks peame tegelikult valmis olema. Selleks, mida aimame, aga mille kohta täpselt ei tea.

Ma ei tea, kui kaua on minul ajarändurina aega, keda ma suudan päästa ja mille eest. Keegi vist ei tea seda. Kes või mis on minu Ismael? Mida jõuab üks inimene ära teha, enne kui ajalugu otsustab naasta mõne vana unustatud koleduse juurde? Kas ajaloo naasmist koledustesse saab ära hoida üks inimene? Aga üks rahvas? Mitu rahvast? Terve lääne tsivilisatsioon? Kas kirjanikud peaksid rahutul ajal taskunuga kaasas kandma?

Eestis on privileeg elada üheainsa õudse reaalsuse asemel kahes reaalsuses: rahulikus rahuaja Eestis ja mentaalses sõjaaja reaalsuses. Meil on õnn elada vabas maailmas, hingata sisse vabaduse õhku, juua kohvikus vabaduse kohvi, jalutada vaba taeva all ja kohtuda vaba maailma toredate inimestega. Kuidas lülituda võimalikult valutult ühest reaalsusest teise? Elades vaba maailma kodaniku elu, püüdes säilitada elurõõmu ja aidates vahepeal ukrainlasi, mis viib mentaalselt paraku ikka sõjaaja reaalsusse.

Me elame praegu füüsiliselt rahuajal ja vaimselt sõjaajal. Joie de vivre on võimalik. Elada, naerda ja rõõmu tunda tasub kohe. Täna.

ANARI KOPPEL