Jõudeaja teised asjad

Avalikku hüvet loob igaüks, kes suudab ühis­kondlikku arutellu mõne viirusevaba teema tuua.

KAAREL TARAND

Eriolukorra häda on see, et mida pikemaks see venib, seda enam kodanikkond sellest tüdineb, ehkki jõudumööda kohaneb, aga hindab kõikvõimalikke kitsendusi üha kriitilisemalt. Esimese lojaalsustuhina möödumisel hakatakse uutele reeglitele sülitama, sest elu tahab elamist. Valitsusele (ja see on universaalne nähtus, mitte midagi Eestile ainuomast) aga hakkab kriisisituatsioon aina enam meeldima.

Psühholoogilisel poolel toetab eriolukorra möll, pidev aktsioonides viibimine ja näiliselt ülitähtsate otsuste pidev vastuvõtmine ja väljakuulutamine iga otsustaja enesehinnangu kasvu. Võimutehnoloogia vallas teatakse kõigis parteilistes juhtkondades, et edu kriisi lahendamisel kindlustab võimu väga pikaks ajaks. Eesti oludes kinnitab viimast teesi Andrus Ansipi mitte kuigi ammune näide. Kui Ansipil ei oleks igav hakanud, võinuks ta soovi korral tänapäevani peaminister olla, sest vastutustundliku ja tegija riigimehe maine jäi talle kõvasti külge. Tema järeltulijad lihtsalt ei osanud globaalse finantskriisi kohalikke dividende enda kasuks pöörata.

Mulle – ja loodan, et paljudele – on päev-päevalt enam vastukarva, kui kuulen mis tahes varem planeeritud tegevuse edasilükkamisest põhjendusel, et praegu on vaja keskenduda ainult haiguspuhangu põhjustatud kriisile. Esiteks ei tegele riigiaparaadis ega ühiskonnas tervikuna sugugi kõik kriisihaldusega. Ministeeriumides ja ametites on olemas strateegiaüksused, meil on ülikoolid ja mõttekojad, analüütikud ja eksperdid, kes ei tohi hetkekski silmist lasta ühiskonna kaugemaid eesmärke ega nendeni jõudmise kavandamist päevakski pausile panna. Nende asi ei ole kriisikommunikatsioon, mis läheb niikuinii pikapeale nii tüütuks, et keegi enam ei kuula, vaid ühiskonna toitmine sõnumitega, mis pakuvad arutamisainet ning viivad tähelepanu paanikateadetelt mujale.

Teiseks on meil riigikogu, mis on küll juba asunud endale kriisi ettekäändel otsima jõudeelu võimalusi, kuid millel on praegu unikaalne šanss taastada oma positsioon valitsuse suhtes strateegilise planeerimise juhi ja initsiaatorina. Inimtekkeline kliimamuutus teeb praegu ehk läbi ajutise mikropidurduse, kui majandus seisma pandud, aga kliima- ja keskkonnateemat peaks just rahvaesindajad nüüd iga päev esil hoidma, kui valitsus on muude sekeldustega hõivatud. Praegu pole ühtki mõistlikku põhjust arvata, et globaalne kliimavõitluse tippkohtumine Glasgow’s novembris ära jääks ja sinna peab hulga meil veel tegemata otsuseid kaasa võtma.

Ja lõpuks on riigis palju sahtleid, kus on oma aega ootamas hulk väiksemaid ja suuremaid ning üsna hästi lihvitud plaane ühiskonna elukorralduse parandamiseks. Igapäevane avalik tegelemine poolikute asjadega on murelikele tugev sõnum, et elu läheb edasi ja nn negatiivsete stsenaariumidega kõrvuti töötatakse välja positiivseid.

Eesti elanikest peab kaks kolmandikku väiksemaid eurosente täiesti kasutuks kraamiks ja on nõus nende ringlusest kõrvaldamisega. Allikas: Eurobaromeeter

On mõistetav, et ükski asutus ei jaksa oma kodulehe kogu sisu kiiresti kriisilainele ümber häälestada ja nii annabki rahandusministeerium teisipäevase (17. III) seisuga teada: „Märtsis on kavas strateegia „Eesti 2035“ eelnõu tutvustada, läbi rääkida ja täiendada partnerite ja huvirühmadega. Samas jätkuvad ka arutelud Riigikogu liikmetega ning strateegia eelnõu pannakse välja ametlikule konsultatsioonile ja kooskõlastusele eeldatavasti märtsi lõpus või aprillis.“ Oleks tark seda päriselt ka teha ja kui ministeeriumil korralduslikku jõudu napib, siis vastupidiselt peaks seda kuhjaga üle olema riigikogul ja selle kantseleil. Töö ei pea käima Toompea suure saali tseremoniaalses vormis killuviskamisena, e-riigis on ju kaugtöö kõrghooaeg. Vaja vaid veebikeskkond avada, leppida kokku käitumisreeglid ja kutsuda inimesed, ennekõike teadlased ja muud eksperdid sinna kollektiivselt Eesti ilusat tulevikku modelleerima. Ühtlasi oleks igal rahvasaadikul hea vastus olemas, kui president juhtub järgmisel iseseisvuspäeval oma tänavust küsimust kordama.

Ka väiksemad teod võivad rõõmu tuua. Hea meeldetuletava vihje parlamendile andis Eesti Pank oma viimases selgituses kriisiaegse sularaharingluse korraldamise kohta. Keskpank märgib: „Eesti Panga väljastatud müntidest moodustavad ühe- ja kahesendised lausa 57%, kuid hoolimata sellest ei jõua need raharingluse käigus Eesti Panka tagasi.“ See on vana lugu ja käib kogu euroala kohta. Eesti Pank püüdis juba 2018. aasta alguse maksukeskkonna foorumil algatada arutelu ühe- ja kahesendiste müntide (edaspidi: pisimündid) käibelt kaotamise üle, aga valitsused ja riigikogu pole sellest tuld võtnud. Keskpangale on tegemist mõttetu kuluga: kui veel pole jõudnud, siis jõuab meilgi lähiajal kätte päev, mil mündi materjali- ja vermimiskulu on mündi nimiväärtusest suurem.

Eesti jaoks toodetakse igal aastal juurde kahe veoautokoorma jagu pisimünte, kuid pärast kaubandusest liikumist need keskpanka tagasi ei jõua, vaid hajuvad kuidagi küllap elanikkonna taskupõhjadesse ja laste hoiukarpidesse. Nagu näitab euroala eesrindlikum kogemus Hollandis, Belgias, Soomes, Iirimaal ja Itaalias, ei mõjuta pisimüntide käibelt korjamine ning rangete ümardamisreeglite järgi hindade korrigeerimine lõpphindu.

Jaanuaris otsustas Euroopa Komisjon lülitada pisimüntide kaotamise küsimuse oma tänavusse tööplaani. Esialgu näeb plaan ette ühtsete ümardamisreeglite kehtestamise kogu euroalal, kuid see samm viib loogiliselt pisimüntide kadumiseni. Kunagi on need Saksamaa au pärast tehtud, kuid mingit arukat otstarvet neil euroala elanike enamuse meelest enam ei ole. Eurobaromeetri uuringutes on juba 2010. aastast küsitud eurooplastelt, kuidas suhtuvad nad pisimüntidesse. Viimati mõõdeti nende suhtumist oktoobris 2019 ja saadi nende käibelt kaotamisele seni suurim toetus. Euroala elanikest soovib 65% pisimüntide kaotamist, sest niikuinii on nende väärtuse tuvastamine raske ja kaotamise mõju hindadele ümardamisreeglite kehtestamisel olematu.

Eestis on idee toetajaid täpselt euroala keskmise jagu, vastu on 28% ja teadmatuses 7%. Äärmustest pooldab pisimüntide kaotamist ülekaalukas osa Hollandi, Soome ja Itaalia elanikest, Portugalis, Lätis ja Kreekas on pooldajate ja vastaste arv võrdne. Pisimüntide kaotamist toetavad mehed (68%) rohkem kui naised (61%) ja noored (68%) rohkem kui keskealised (61%).

Varasemad küsitlused on näidanud pisimüntide kaotamisele Eestis ka suuremat toetust, kuid praegunegi tase on piisav nimetamaks seda enamuse tahteks. Järelikult on poliitilistel otsustajatel suurepärane võimalus teha populaarne otsus ise, aga mitte jätta seda lohisema võib-olla juba aasta pärast „Brüsseli nõudmiseks“ muutumiseni. Nagu uuringud kinnitavad, hinnad ümardamisest ei tõuse, sest kaovad kaupmeeste ja keskpanga müntide tootmise ja käitlemisega seotud mõttetud kulud.

Münditeemaga võrdväärne teema on igihaljas kellakeeramine, mille märtsi lõpp kõigile jälle meelde toob. Mäletatavasti otsustas Euroopa parlament aasta eest, et 2021. aastal lõpetatakse kaks korda aastas kellaga mängimine, kuid liikmesmaad saavad ise valida, kas jääda püsivalt pidama vööndi- või suveajale. Eesti on naabrite eelistuste vahel tuule­lipuna kõikunud. Kui viimati majandusministeeriumi tellimusel elanikke küsitleti, toetas enamus suveaega.

Soomes oli viimase ajani enamus talve- ehk vööndiaja toetajate käes. Paari aasta eest leppisid kolm Balti riiki omavahel kokku, et jäädakse pigem suveaja peale. Veebruaris asus Soome parlament lõppotsust menetlema ja tundub mõistlik, et Eesti parlamendis käiks sama teema arutelu paralleelselt. Igal pool on ametis uued võimukoalitsioonid, kes kujundavad riikide eelistusi, mistõttu kahe aasta tagustele andmetele toetuda ei saa. Kuid igal juhul on Euroopa parlament seadnud otsuse tegemise tähtajaks riikidele tänavuse aprilli. Miks siis mitte olla selleski küsimuses initsiatiivikas ja langetada Eestis enamusele meeldiv ehk populaarne otsus enne naaberriike, sest Eesti otsusel oleks paratamatult oma kujundav mõju ka naabritele. Eesti ühiskond ei ole saanud insulti, vaid murdnud kõigest varbaluu, kui sedagi. Seega ei tohiks ka pärast mõningast lebamist uuesti käima õppimine raske olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht