Kahe kangiga traktor

Kui autonoomsete ülikoolide tegutsemisreegleid hakkab kujundama siseministeerium, saab auditooriumidest arestimaja.

KAAREL TARAND

Poliitiliste debattide käigus räägitakse majandusest aina kummalisemas vormis. Kui uskuda valitsuskoalitsiooni juhte, tegutseb Eestis majanduses arvukas orjapidajate klass, kes on ettevõtlus­vabaduse raames võtnud kasutusele valed, s.t ühiskonnale kahjulikud ärimudelid, mis ohustavad rahvusriiklust ja eestluse helget tulevikku. Orjapidamise eesliinil on nüüdseks avalikult häbimärgistatud maasikakasvatajad, kuid ega palju parem ei ole olukord ehituses, tööstuses, laonduses ja transpordis. Kokku võib töötasu mõttes õigusteta isikute ehk orjade hulk olla Eestis mitukümmend tuhat. Umbes sama palju on neid patriootilisi Eesti püsielanikke, kes elavad vapralt töötukassa tiiva all ja keelduvad orjusse langemast ehk orjapidajate juures orjatööd tegemast isegi juhul, kui valitsus neile selleks tööl käivate kodanike taskust palgatoetust juurde näpistab.

Poliitiline juhtkond näib teistest paremini teadvat, milline on iga töö eest makstav õiglane palk ja kui oleks väge, siis kehtestaks selle ka kõigi ettevõtjate kohustusena. Sõnades vabaturumajanduse pooldajate suhu see jutt ei sobi, aga vaesema ja töötuma publiku hulgas sellele toetust leidub. Muidu ju ei praalitaks. Seda, et palgatõus tuleb töötajate organiseerumise ja läbirääkimiste kaudu, teati ideoloogilisel vasaktiival juba XIX sajandi lõpul. Eestis ei ole nn palgavaeste ametiühingulist liikumist aga kuidagi tekkinud ega tekigi, kuid see ei anna valitsustele alust turuosalistele moraali lugeda või nende eest palgataset määrata. Veel vähem kui ettevõtjate verbaalsel nüpeldamisel on majanduslikku sära maaeluministri lendu lastud mõttes põllumeeste kahjusid pärast hooaja lõppu hinnata ja seejärel need hüvitada. Hüvitama peab, aga see on kahju tekitaja, mitte kõrvalseisjate kohus. Kahju tekitas valitsus, mitte halb ilm ega töötav elanikkond, seega peaks ka hüvitis tulema otse ministrite, mitte maksumaksjate rahakotist.

Valitsusele pidi esimesest puhangu­päevast ja eriti eriolukorra algusest saadik olema teada, millistele majandussektoritele ja kui suure häda piirangud ja keelud kaasa toovad. Mõne, nagu Tallink või riigiettevõtted, rahahäda leevendati linnutiivul. Teiste samaväärset ressursi­häda aga hoopis naeruvääristati ning selgitati, et nendega tegeleb seadusandja tavakorras kunagi tulevikus. Valikuline ja põhjendamatult erinev kohtlemine vähemasti. Kui nüüd viimases hädas ja opositsiooni survel esmaspäeval siiski võõrtööjõu kasutamisele koalitsioonijuhtide sõnul pikaajaliselt töötav, vastutustundlik ja vaata et ideaalne lahendus kokku lepiti, mässiti puntrasse täiesti asjasse puutumatult ka ülikoolid, mida varem on nimetatud tunnustavalt meie kvaliteetse haridusteenuse tublideks eksportöörideks. Sest mitte ainult maasikapõllu või lehmalauda, vaid ka tarkuse­sammastevaheliste pragude kaudu imbuvad maale võõrad. Vahet pole, kas tudeng või lüpsja, ühtviisi ohtlik rahvuskehandi julgeolekule ikka.

See näitab, millisesse primitivismi on langenud riigi tüürimine, mida partei­juhid ise uhkelt poliitikategemiseks nimetavad. Juhtimisaparaadil on ainult kaks kangi: käskude ja keeldude oma. Kui kogu ühiskonna arengut kujundav reeglistik lähtub julgeolekukaalutlustest (sellekohased baasandmed ja analüüs, teadagi, on salastatud), siis kukub välja väga halb ja kallis elukorraldus. Kui julgeoleku ettekäändel kodanike õigusi ja vabadusi piirama hakatakse, siis ei ole sel allakäiguspiraalil kas üldse lõppu – või kui on, siis N Liidu oma.

Olukorda halvendab seegi, et uue viirus­haiguse põhjustatud globaalsest paanikast inspireeritult on valitsus endale sellest aru andmata pööranud pea peale kogu 30 aasta jooksul higi ja vaeva, aga ka rõõmu ja naudinguga üles ehitatud rahvusvahelise suhtlemise süsteemi. Nimelt määratakse sõbrad ja vaenlased, head ja pahad rahvad nüüd ainult ühe indikaatori, koroonaviirusega nakatumise suhtarvu järgi igas riigis. Valitsus selgitas, et kui mingis riigis „nakatunute arv on suurem kui 16, peavad töötamise või õppimise eesmärgil Eestisse sisenevad inimesed jääma isolatsiooni, mis korraldatakse vastavalt kas tööandja või õppeasutusega koostöös“. Isolatsioon on koduaresti sünonüüm ja seega tõhus karistusvahend. Ühtlasi ka kuritegu (Eestisse saabumine) ennetav abinõu. Kui potentsiaalne saabuja selle karistusega siiski peaks leppima, siis milline palav armastus Eesti vastu või vähemasti leebe mõistmine tal selle reegli tõttu südames võiks tärgata? Pealegi ei pääse küsimusest, miks ja kuidas saab valitsus usaldada kõigi riikide deklareeritud nakatumisandmeid, kui on teada, et nii soov kui ka suutlikkus testida on üleilmselt ebaühtlane.

Näiliselt käib jutt lihtsalt ohtlike välismaalaste tõrjumisest, aga panna hooajalise töörände ja ülikoolide õpirände subjektid ühte patta on üdini vale. Sellest on õnneks aru saanud ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kabineti liikmetest ainus, kel on välismaal õppimise kogemus ja vanderselliaastate voorustest selge pilt. Ehk õnnestub tal takistada suletud ühiskonna ehitajate plaani riigi jõuga järjekordselt ülikoolide autonoomiasse sekkuda ning nende niigi räbalat rahalist seisundit uute koormiste ja piirangutega halvendada. Argumente ju on.

Kolme aasta eest (kui ministriks oli samuti Mailis Reps) valmis haridus- ja teadusministeeriumis analüüs „Välisüliõpilased Eesti kõrghariduses“, kus nähakse õpirändes ainult positiivset ja esitatakse sellele, et välistudengid on kohalikest motiveeritumad ning paremate õpitulemustega, ka statistiline kinnitus. Pole ühtki tõendit selle kohta, et viimase kolme aastaga oleks olukord järsult muutunud ning nüüd tungiksid meie ülikoolidesse ainult madalate motiividega saamahimulised kelmid, potentsiaalsed spioonid ja terroristid. Koalitsiooni kuuluva Isamaa esindaja riigikogus professor Mihhail Lotman, kellele on rahvusvahelise õpirände hüved lapsest saadik perekondlikku liini pidi selged, peaks valitsusele ehk pidama ühe loengu, et võõrsil tudengina vermitud sõprussuhetel on elukestev ja suure mõjuga osa nii globaalses teaduselus kui ka rahvadiplomaatias. Eriti väikeriigi puhul täiendatakse nii kutselise diplomaatia vajakajäämisi.

Õpiränne on sama vana kui ülikoolid ja nagu kinnitab ka Eesti ajalugu, rajatakse õpirände kogemusele terveid rahvuskultuure. Kui Tartus XVIII sajandil ülikool ei töötanud, tekkis kogu Balti kubermangude haritlaskond välismaal õppinutest. Ja eks ülikooli taasavamine aastal 1802 on puhtalt nende valgustatud isikute loodud nõudluse tagajärg. Rahvuslikke suurkujusid on seejärel tulnud küll eeskätt Tartust, kuid näiteks Mihkel Veske ja Karl August Hermann väitlesid doktoriks Leipzigis ja Jakob Hurt Helsingis. Eesti iseseisvuse rajajate maailmapilti kujundasid otsustavalt piirkonna kõrgkoolid Helsingis, Peterburis ja Riias, rääkimata paljudest Saksamaa ülikoolidest. Selle ajaloo juurde ei ole raske peeglit panna ja küsida, miks keelduksime sama võimalust pakkumast teistele ja eriti neile, kelle kodumaal ei ole rahvuskultuurilise eneseteostusega lood veel sama hästi kui Eestis.

Mailis Reps tõttas päev pärast valitsuse lendu lastud ähvardust seda meedias pehmendama ja väitis, et esiteks ei ole kokkulepet välistudengite tõrjumiseks ja need abinõud, mis kirja said, ei mõjuta tegelikult juba Eestis immatrikuleeritute ja eriti doktorantide elu. Päris tõele see jutt ei vasta, sest mõju on ka võimu sõnal, mitte ainult teol. Segadus on loodud, hirm ning teadmatus õhus ja ülikoolid kimbatuses. Küllap nad midagi välja mõtlevad, kuid kogu jant karantiini, isolatsiooni ja testidega ei saa olla ülikoolide kohustus. Tähtsam sellest on, et arvestatav osa Eesti ülikoolis magistriks või doktoriks saanutest soovib siduda oma tulevase tööelu Eestiga. Suure lisandväärtusega majandusvaldkondades kohalikke oskajaid napib ja rikkust loovad ettevõtted on sellest ka aastaid valitsustele rääkinud. Ülikoolid on sunnitud levitama valitsuse sõnumit „Võõras, ära tule!“ õpihimuliste hulgas üle maailma ja sellel on tagajärjed. Alustuseks hakkab välistudengite hulk kahanema, halveneb ülikoolide majanduslik toimetulek, õppetöö kvaliteet, reiting maailma ülikoolide edetabelites, võimalus osaleda rahvus­vahelises teadus­koostöös jne. Selles ajaks, kui Eesti ühiskond valitsuse sõgeduse hapusid vilju maitsma hakkab, on loodetavasti ametis valitsus, mis kasutab juhtimiseks teadmisi ja tehnoloogiat ega näpi käskude ja keeldude kange.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht