Kaitsedemokraatia ohvrid

ARO VELMET

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Politoloog Tõnis Saarts kirjutas pärast pronksiööd, et Eestis on tekkinud uus suletum ja vähem dünaamiline ühiskonna­mudel, mida ta nimetas rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks. Seda mudelit iseloomustab jõuline rahvuskonservatism: russofoobia, poliitiliste debattide suunamine iibeküsimusele, minevikule, monumentidele ja ajaloosündmuste tõlgendamisele. Teine oluline osa selles režiimis on poliitika julgeolekustamine: teatud teemade tõstmine avalikult aruteluplatsilt välja, nii et vaadete paljususe asemel on ainult kas õiged või riigivastased arvamused.

Viimaste kuude sündmused on näidanud, et rahvuslik kaitsedemokraatia on Eestis jätkuvalt elujõuline. Puna­monumentide saatusest on saanud riiklikult oluline küsimus, mida analüüsib riigikantselei salajane komisjon. Eesti suurimad ülikoolid on otsustanud mitte võtta vastu Venemaa ja Valgevene kodanikest tudengeid ja Eesti nõuab Euroopa Liidu tasandil Venemaa kodanikele viisakeeldu. Ukraina sõjale viidates jäeti kevadel Kumus mõnda aega eksponeerimata terve hulk Nõukogude võimu kritiseerivaid teoseid, kuna neil oli kujutatud Leninit ja Stalinit (olgugi et Putini režiim kujutab end pigem Vene imperialismi kui Nõukogude projekti edasikandjana).

Katsed nende otsuste üle aru pidada, aeg maha võtta, konteksti pakkuda või teine poolt ära kuulata, on pahatihti lõppenud mõne võimukandja osutusega, et „praegu ei ole õige aeg“, „praegu on sõda“ ning et „tuleb otsustavalt tegutseda“. Muidugi, praegu käibki sõda. Eetiliselt ja pragmaatiliselt on solidaarsus ukrainlastega ainuõige hoiak. Ning mõistagi õigustab Putini režiim oma agressiooni just nimelt Teise maailmasõja kujutamise toel Venemaa tunnustamata triumfina. Võõrriigi propagandaga võitlemine on kahtlemata vajalik ja vägivalla õhutamisel pole vabas ühiskonnas kohta.

Ometi – isegi sõjaseisukorra ajal on põhjust tõsiselt kaaluda, millistel tingimustel võib ohverdada liberaalse demokraatia põhiväärtused. Samamoodi peaks küsima, kas need ohvrid toovad kaasa soovitud tagajärje või on tegemist lihtsalt kosmeetilise punktivõiduga.

Ja pidagem meeles, et meie ise ei ole praegu sõjas.

Kaks peamist ohvrit, mis on viimastel kuudel julgeolekualtarile visatud, on venekeelne vähemus kui eestlastega sisuliselt võrdõiguslik kogukond ja demokraatlik, alt-üles-põhimõttel toimiv mälukultuur. On tõsi, et narvalastega arvestati formaalselt tänavuse tankisaaga juures rohkem kui viisteist aastat tagasi pronkssõduri kaitsjatega. Sisuliselt oli aga kogu näitemängu viimane vaatus juba algusest peale ette määratud. Lõpuks lihtsalt nenditi, et Narva omavalitsuses võtab kogu arutelu liiga kaua aega, kõik on juba niigi selge. Ühelt poolt viidates julgeolekukaalutlustele (tanki juures võidakse korraldada provokatsioone), teiselt poolt vaadates kalendrisse, kus paistis lähenemas sümboolselt oluline 20. august.

Võimuparteide tipp-poliitikud nõuavad Vene kodanikest püsielanikelt kohaliku tasandi valimisõiguse äravõtmist ehk rohkem kui 80 000 Eesti elaniku esindamata jätmist. Vene kodanike viisakeeld Euroopa tasandil on mõnevõrra põhjendatavam, ent sellegipoolest nõuaks palju põhjalikumat arutelu, kui „aga meil on sõda“ retoorika, millega diskussioon piirdub.

Kõigi nende näidete puhul koheldakse tervet inimrühma kui julgeolekuohtu, hoolimata sellest, millised on nende tegelikud vaated, plaanid või teod. Korduvalt on toodud grupipõhise diskrimineerimise põhjuseks ressursi­puudus – „meil pole vahendeid kõigi inimeste meelsuse kontrollimiseks“. Lugeja võib nüüd mõelda, kui õnnelik ta oleks, kui ta visataks kartserisse kainenema, lihtsalt seepärast, et ta on mees (ja sestap tõenäolisemalt roolijoodik), sest põhjalikumaks kontrollimiseks vahendeid pole. Kollektiivne karistamine võiks jääda ülemöödunud sajandisse.

Samuti on julgeolekuohuks peetavate teemade ring murettekitavalt laienenud. Me ei pruugi nõustuda nii mõnegi inimese vaatega ajaloole või linnaruumile, aga nende üle peab olema võimalus arutleda. Olukorras, kus kaaluka sõnaga väljaanded avaldavad artikleid pealkirjaga „Me ei pea venelaste tundeid kaaluma“ ja „On kõrini palgalistest trollidest“, ei saa sisulisest arutelust rääkida (Eesti Eks­press on siin olnud meeldiv erand). Kui hakkame Venemaad kartes pidama ebameeldivaid arvamusi ohtlikuks, siis oleme ilmselt natuke liiga kaua kuristikku vaadanud.

Arutelu puudumisel on ka keerulisem hinnata, kas julgeoleku nimel kehtestatud piirangud ka päriselt toimivad. Ma ei kujuta küll ette, miks eestivenelaste mõnitamine peaks aitama kaasa lõimumisele või maandama kuidagi pingeid. Üks Venemaa dissidentlik organisatsioon plaanis tuua osa oma tegevusest üle Eestisse, ent jättis selle projekti viisakeeluplaanidest kuuldes katki. Ja nagu üks hea sõber soovitas, tolmunud kujude ringivedamise asemel võiks selleks kuluva raha lihtsalt Ukrainale annetada – kasutegur oleks palju suurem.

Küll aga aitab rahvusliku kaitsedemokraatia juurutamine poliitilisi punkte võita. Isegi sotsiaaldemokraatide reiting on nende siseministrist juhi kõva käe tõttu tõusnud. Selgub, et Eestis võid olla sa konservatiiv, liberaal või sots – kuni sa venelasi kotid, võidad alati.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht