Kaootiline taganemine

Ka parimast põhiseadusest saab karistust kartmata mööda hiilida.

KAAREL TARAND

Juba terve poolaasta väldanud võimukriis ei ilmuta lõppemise märke. Selle viimases faasis, pärast seda, kui peaminister Kaja Kallas heitis oma koalitsiooni­partneri valitsusest välja ning alustas läbirääkimisi uue enamuskoalitsiooni moodustamiseks, on ajakirjanduses levima pääsenud väljend „vana kolmikliit“. Sellega viidatakse 1999. aasta valimiste järel võimule pääsenud Isamaaliidu (nüüd Isamaa), Reformierakonna ja Mõõdukate (SDE) koalitsioonile, mis moodustas Mart Laari juhitud teotahtelise ja -võimsa valitsuse, mille otsusteta oleks Eesti võib-olla hoopis mujal ja teises seisus kui praegu.

Seegi valitsuskoalitsioon ei olnud vaba probleemidest, intriigidest ega lõpuks ka reetmisest, kuid nüüdses ja 20 aasta taguse olukorras paralleeli nägemine või koguni nende vahele võrdusmärgi panemine on sügavalt eksitav. Endine ei ole globaalne olukord, kuid see on lihtsam ja hõlpsalt mõistetav pool asjast. Endised ei ole ka selle kunagise kolmikliidu moodustanud subjektid. Sajandivahetuse seisuga võrreldes on nimetatud erakondades vahetunud inimesed, ideoloogia, arusaam sellest, mis on poliitika, kes, miks ja kuidas seda teeb ning milliste kirjapandud ja kirjutamata reeglite järgi riigijuhtimine peab käima. Isamaa, mille aktiivsel osalusel viidi läbi pensionireform, on nüüdseks oma loodud samba lammutanud ja loobunud ettevõtlusvabaduse toetamisest, nii et hetkenõudmiste alusel oleks Isamaa õigem rahvussotsialistlikuks tituleerida, mitte pidada teda parempoolseks ja konservatiivseks.

Ettevõtlust ja vabaturumajandust ei kaitse enam ka Reformierakond, kui otsustada selle põhjal, kuidas ettevõtjate soovid näiteks maksude osas enam kuidagi erakonna programmi ei jõua. Või selle detaili järgi, et koalitsioonikõnelustel on üldse vestlusaineks lubatud nende eestvõttel loodud vaba elektrituru toimimise takistamine või koguni sellelt turult lahkumine, millest sünniks imeloom nimega tasuta sotsiaalne elekter. Ja sotsiaaldemokraadid … neist kui harva võimalusi realiseerivast kaasamängijast on vähe rääkida. Võib väita, et kunagi Keskerakonna algatatud populismi­kultuur, mille vastu sajandivahetuse kolmikliit edukalt seisis, on nüüdseks nakatanud kõik erakonnad ja ei ole vaktsiini, mis aitaks kui tahes meelekindlal poliitilisel uustulnukal Toompeale jõudes sellesse haigestumist vältida.

15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse.

www.pohiseadus100.ee

Juunis peeti ridamisi konverentse ja kõnekoosolekuid Eesti põhiseaduse 30. aastapäeva tähistamiseks. Jutud olid tõsised ja kõik sõna võtnud asjatundjad rõhutasid, et põhiseadus on fantastiline ning selle loojad geniaalselt ette­nägelikud, mistõttu on olnud võimalik põhiseaduse raames leida lahendus igale ühiskonna ette kerkinud ootamatule murele ja hädavajadusele. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti õigusriiklus eeskujulik, kodanike põhiõigused ja -vabadused kaitstud. Teisalt ei ole ekspertidel ja põhiseaduslikkuse järele­valvajatel jäänud ka märkamata, et väikeste sammudega kalduvad riigi­võimu harud (parlament ja valitsus, mitte kohtud) põhiseaduslikkuse teelt kõrvale ja selle operatiivseks takistamiseks vahendeid õigupoolest ei ole. Jah, lõpuks annab riigi­kohus mõne kõrvalekalde (aga mitte kõigi) kohta seisukoha ja lahendi, kuid see nõuab aega ning korvamatu kahju on juba sündinud, nagu on hästi teada koroonapandeemia näitel ehk nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse menetlemise, rakendamise ja muutmise saagast.

Kuid see on vaid piisake meres, sest kõik, mis kujundab ühiskonna elu ja arengut, ei vormu ju seadusteks. Aasta-aastalt on kasvanud võimukandjate hetke­vajadustest tõukuvate seadus­väliste pisisammude hulk, mis ühekaupa võttes justkui põhiseaduslikule korrale ohtu ei kujuta, kuid loovad poliitilises kultuuris kinnistuvaid pretsedente. Summaks on pilt, millel põhi­seaduse kunagised koostajad oma loomingut enam ära ei tunne. Sajandivahetusel oleks olnud kujuteldamatu, et valitsus või mõni sellesse kuuluv erakond kirjutab kokku mingi kahtlase, kuid võimutehniliselt kasuliku sepitsuse ning ühegi valitsuserakonna parlamendirühmas ei tõsteta häält, kui plaan ei käi kokku põhiseaduse sätte või eeskätt mõttega. Toona istus parlamendis piisavalt põhiseaduse loomises osalenud inimesi, sealhulgas põhiautorid, kelle argumentide vastu poliitilised uustulnukad ei saanud. Need „vanad“ on erakondades tänaseni olemas, kuid nende hoiatushüüdeid ei võta keegi enam kuulda, lehejuttudeks need jäävadki, olgu teemaks presidendi või riigikogu esimehe valimine, katse panna rahvahääletusele põhiseadusega eba­kõlaliselt sõnastatud küsimus või ka valitsuse vahetamise põhiseadus­pärasus.

Sellesse ritta peab kindlasti lisama üha uusi ja äärmuslikumaid vorme võtva obstruktsiooni riigikogus, mida ei viljele enam ainult opositsionäärid, vaid ka võimulolijad, kriitikast hoolimata aina segasemaks ja meelevaldsemaks muutunud riigieelarve koostamise protsessi, millest parlament on täiesti välja arvatud, tagajärjeks tuim loobumine nii mõnegi põhiseadusega pandud avaliku kohustuse adekvaatsest rahastamisest. Tegevuse kõrval täieneb pidevalt ka tegevusetuse rubriik, kuhu paigutuvad täitmata ülesanded võimuarhitektuuri ajakohastamise alal, aga nende teemade kalevi all varjul hoidmise osas valitseb erakondade pikaajaline konsensus, mida ei kõiguta sugugi ekspertide seisukohad ning asjaolu, et igal valimiskorral moonutab tulemus eelmisest rohkem põhiseaduses sätestatud ideaali (valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed). End juba sisse seadnud parteidele see sobib ja kui on valida, kas kahjustada enese heaolu või põhiseadust, valivad erakonnad üksmeelselt viimase variandi.

Reljeefseim näide on siin täielik ja pahatahtlik ükskõiksus põhiseaduse § 48 rakendamise osas, mida ausameelsed kodanikud aastaid on oodanud. Põhiseaduse kommentaarides on mööndud, et karistusõiguse reformi käigus 2014. aastal kaotatud võimalus seadusega vastuollu läinud erakond karistusena sundlõpetada võis olla põhiseadusega kooskõlaline, kuid nii tekitati lahtine ots, mis paneb kodaniku juba aastaid ja iga kohtulahendini jõudnud uue kuriteo puhul küsima, mitu korda siis Keskerakond, kus ei ole näha mingeid meeleparanduse märke ja korruptsioonist puhastumist, peab lõpuks süüdi jääma, et põhiseadus maksma pääseks ja erakond sundlõpetataks.

Oleks loogiline arvata, et konkurendi kõrvaldamine seaduslike vahenditega, kui konkurent ise selleks korduvalt põhjust annab, on kõigi ülejäänute huvides. Aga ei, erakondades arvatakse (ja seda kinnitab nende käitumine, pidev valmisolek koostööks ja võimujagamiseks kurjategijaga) vastupidi, et must lammas karjas on nagu jumala kingitus. Kui Keskerakonda ei oleks, tuleks see välja mõelda, sest vastasel juhul peaks ju keegi pisut vähem määrdunud, kes ennast halliks või kogunisti valgeks peab, ise musta lamba rolli täitma. Sellel pildil on erakondade egoistlik grupi­huvi nii selgelt kodanikkonna ja riigi huvidest kõrgemale seatud, et pikemalt ei ole midagi seletada vaja.

Põhiseaduses ei ole kasutatud sõnu „sünnis“ ja „sündsus“, mistõttu pole erakondadel ja poliitikutel ka kohustust oma tegevust sellest vaatenurgast hinnata. Valijaskonnal see võimalus justkui oleks, kuid ainult poolenisti ja harva, sest valida saab ainult erakondade üles seatud kandidaatide hulgast ning pealegi ei ole valijate arusaamad sündsuse piiridest regiooniti ja earühmati sugugi ühesugused.

Küll räägib põhiseadus südame­tunnistusest (selle vabadus on kaitstud) ja seda teeb ka vabariigi valitsuse seadus, kui kohustab valitsuse liikmeid andma riigikogu ees ametivande, kus kirjas, et iga minister kannab vastutust „Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees“. Riigikogu liikmetega on see teisiti, nemad tõotavad ustavaks jääda riigile ja põhiseaduslikule korrale. Võta kinni, kumma tõotusega poliitikkonnas rohkem hädas ollakse. Või siis ei oldagi, sest seadused ei näe ette avalikku aruannet tõotuse täitmise ja südametunnistuse olukorra kohta ministri või rahvaesindaja ametist lahkumisel. Nii võibki muretult astuda järjest neid egoistlikke pisisamme, mis liivapaberina hõõruvad iga päev pisut õhemaks põhiseaduslikku korda, kuid ei tee otsustajate südametunnistusele kriimugi. Ilus elu.