Kas minust saab nüüd jälle venelane!?(Poeetiline pretensioon #4)

SVETA GRIGORJEVA

Tõenäoliselt peaksin järjepidevalt kirjutama hoopis Kroonikasse või Õhtulehte, sest klikimagnetitest pealkirju olen sama varmas välja mõtlema, nagu Postimees avaldab abieluvõrdsuse vastaseid propagandaartikleid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eelmisel nädalavahetusel käisin Soomes elava Usbekistanist pärit luuletaja Hamdam Zakirovi kutsel vestlemas eesti-vene identiteedist „Art&Plow“ festivalil. Minuga koos rääkis veel Turu poeet Susinukke Kosola, kodanikunimega Daniil Kozlov, kelle vanemad emigreerusid Venemaalt Soome, kui ta oli alles mõni kuu vana. Kuigi mõlemad vene nimega, identifitseerime ennast vastavalt sellele, kus oleme üles kasvanud: mina ütlen enda kohta eestlane, Daniil soomlane. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse eelmise aasta veebruaris olen pidanud nn topelt­identiteedist rääkima nüüd õige mitmel korral, mitmes kohas ja formaadis ning kõik need mõtted, analüüsid, küsimused, mida olin viimati ehk kümne aasta eest endale esitanud, on nüüd bumerangina tagasi.

Ülestunnistus: Venemaa sissetungil Ukrainasse, täpsemalt, selle esimestel nädalatel, esitasin pealkirjas esitatud küsimust endale mõttes nii mõnigi kord. Üsna varsti keelasin selle endale ära, sest muretsemist iseenda staatuse pärast (laiemalt kodumaal ja kitsamalt kultuuriskeenel) – kui mujal langevad pommid – pidasin pehmelt öeldes ebaeetiliseks. Mõttes olen küll tihti pöördunud tagasi lapsepõlve, aega, mil nõuka varemetel tärkas värskelt demokraatia, ja mina, kes olin alles väike – ning kuigi ei teadnud tollal veel „miks“ –, tundsin ometigi tundliku lapsena väga selgelt, et „mina venelane olla ei taha, sest venelaseks olemine on midagi väga-väga halba“. Nüüd, kui 30 aastat sellest möödas, on samad tunded tagasi. Küll selle erinevusega, et nüüd saan vähemalt aru, mille pinnalt need tõukuvad. Ses mõttes on mul aimdus, et eesti-vene või vene emakeelega Eesti lapsed hakkavad paratamatult samuti üht osa oma identiteedist endale esiti arusaamatutel põhjustel alla suruma. Ning tagantjärele targana saan öelda vaid seda, et senikaua kuni meil on agressorist naaber, ei olegi sinna kahjuks midagi parata. Vene juurtega eesti lapsed, kes sünnivad teadmata, mis oli Nõukogude Liit või mis on Vene imperialism, saavad ometigi märgistatud selle riigi poolt toime pandud kuritegudega ning hakkavad ehk nagu minagi enda käest küsima lapse- ja/või nooruki­põlves identiteedi tõttu kogetu kohta.

Üks asi, millest näiteks lapsena aru ei saanud: tollal mõtlesin/tundsin, et näed, paljud eestlased vihkavad venelasi –ja sealhulgas ka vene juurtega mind, kuid nüüd suudan (enda arvates) näha ka selle viha taha. Praegu näiteks mõtlen nii: kõige rohkem vihkab (tegelikult juba aastakümneid) venelasi ei keegi muu kui Vladimir Putin ja tema kuritegelik bande. Ja enne teda vihkasid venelasi eelkõige ikka kõik ülejäänud sellele bandele eelnenud riigipeadest timukad ja massimõrvarid. Nii et kui keegi peaks praegu omal nahal näiteks halvustavalt „tiblaks“ sõimamist kogema, soovitan automaatselt kuulda (eelkõige) praegust Venemaa presidenti seda endale ütlemas ehk siis näha sümptomit põhjustavat haigust ennast. Lapsena on muidugi sellest mõttetehtest keeruline aru saada ning siis teeb iga enda pihta (arusaamatutel põhjustel) mõni eelnevalt mainitud lendu lastud sõna üpris korralikult haiget.

Ülestunnistus number kaks. Nii kui ma pealkirjas välja toodud küsimuse esitamise endale ära keelasin, kadus probleem täielikult (räägin siinkohal tõesti vaid enda kogemusest). Keegi mind „venelaseks“ või „okupandi tütreks“ jms kutsunud pole. Minult on omajagu ka küsitud, kas ja kui palju mind on keegi näiteks survestanud avalikult sõja kohta arvamust avaldama. Mitte kordagi ja mitte keegi ei ole survestanud. See, et kirjutan sõjast oma luules või esinen näiteks sõjavastase kõnega teles, ei ole minu loomepraktikas midagi uut ega uudset. Olen suurema osa oma kunstnikuks olemise teekonnast mõtestanud kunsti tegemist ja kultuuri laiemalt kui otseselt poliitikaga seonduvat. Luule on poliitiline. Tants on poliitiline. Isegi kui sisus ei pruugi ühiskond olla mõtestav-sotsiaalselt laetud, on isegi teatud liiki pealtnäha süütul armastusluulel võim(e) põlistada arusaama sellest, mida romantilise suhte all üldse aimata võib. Me kõik oleme ideoloogiate kandjad. Punkt. Ning hea oleks, kui looja teaks, mis võimu­struktuure ta oma tegevuse – kas muusika, tantsu, kirjanduse või spordi – näol reprodutseerib ja juurutab. Hate to break it to you, aga ükski tegevus ei seisa väljaspool poliitikat. Mõned siinsed sportlased ja muusikud võiksid sellest nüüd küll viimaks aru saada.