Kas nahk viiakse turule?

Kultuuripoliitika võtmesõnumid on koalitsioonileppe rahanduspoliitika peatükis.

KAAREL TARAND

Kuni märja ja hilise kevade ning väidetavate dokumendilekete tõttu ei ole Ukraina vägede suurpealetung oma maa vabastamiseks veel alanud, oleme Eestis saanud lahja aseainena kaasa elada uue võimutsükli konarlikule ja üpris dramaatilises toonis algusele. Ettevalmistus­tööks oli aega justkui piisavalt, sest valimistest on möödas mitu nädalat, kuid ikka läks võimukoalitsiooni tegevusplaani ja ametisse astumise vormistamisel rabistamiseks ning sisse tulid pisivead, mida opositsioon sai varjamatu kahjurõõmuga võimendada.

Koalitsioonilepe – nüüd on ta meil siis olemas, loodetavasti lõplikul ja toimetatud kujul, ühtedele juhisena tegutsemiseks ning teistele järgmise nelja aasta saatuse ettekuulutajana. Muidugi on veel vara öelda, et selgus käes. Nagu juba pikka aega tavaks olnud, ei mõjuta riigi kultuuripoliitikat ja kultuuri elujõudu mitte niivõrd see, mis kirjas leppe kultuuripeatükis, vaid hoopis mujal. Nii ei sõltu ka kultuuri võimalik edulugu ainult kultuuriministri läbilöögi­võimest, meelekindlusest ja võistlusvaimust, suured hoovad olukorra mõjutamiseks on tema kolleegide käes.

Poliitikute puhul maksab üsna vähe see, mida enne valimisi lubatakse, sest valimistulemuse selgumisele järgneb erakondade seisukohtades „ühisosa otsimine“ ja lõpuks tehakse (loodetavasti) seda, milles enamus otsingute lõpuks kokku lepib. Seetõttu ei olnud enne valimisi ka erilist mõtet era­kondade kultuuripoliitilisi pakkumisi ja lubadusi analüüsida või neid ajalehes ära trükkida. Eks iga puudutatud huvirühm otsis lubadustest midagi oma: natuke turvatunnet ju pakub, kui sind või su asutust on eraldi nimetamise vääriliseks peetud, sest siis järelikult vähemasti ei likvideerita.

Leppe kultuuriosa kavatsused jagunevad laias laastus kaheks. Esiteks see, mis juba olemas ja toimiv, mille puhul lubatakse „jätkata, toetada ja kaitsta“. Teises ja põnevamas rühmas on plaanid, mille puhul valitsus alles „otsib võimalusi, seab eesmärgiks ja peab vajalikuks“. See ei ole iseenesest teab kui keeruline, sest kõik kultuurielu subjektid üksikloojast suurte kutseliste organisatsioonideni oskavad sendi pealt öelda, mida on vaja teha, palju see maksab ja millised tulemused saavutatakse. Vaja oleks ainult tähelepanelikult kuulata, aru saada ja võimaluste piires nõusse jääda, mitte aga otsustamist teadmata kaugusse lükata, jätkates lõputu uurimise ja analüüsimise spiraalil.

Koalitsiooni pühakiri võiks vabalt alata sõnadega „alguses oli raha“, sest nii keskselt on raha nii leppes kirjas kui ka osaliste huulil teksti selgitamisel. Muiste elasime mõistust mööda, aga siis sai raha millegipärast otsa ja loogiliselt järgnebki küsimus, miks ja kuidas raha kadus ning kuidas see uuesti üles leida. Seetõttu määrab ka kultuurielu tuleviku see, mis on kirjas leppe kolmandas (rahanduspoliitika) ning kümnendas (riigijuhtimine ja poliitilised küsimused) peatükis. Kuna seal ei ole kuskil märgitud, et kultuurile mingeid erandeid tehakse, kehtib ühtne rahandus- ja juhtimispoliitika järelikult ka kultuuriministeeriumi valitsemisalas.

Neis peatükkides on viis määrava tähtsusega punkti. Kõik algab eelarve revisjonist ja nn nulleelarve reformist (leppe punkt 3.2.1) eesmärgiga „välja praakida ebavajalikud kulud“. Kõrvuti sellega „vaadatakse üle kõik riigi teenused ja kaotatakse dubleerimised“ (3.2.8). Sealjuures vaadatakse üle ka juhtimine ministeeriumides, ametites ja siht­asutustes. Mis ülevaatusele järgneb, me muidugi veel ei tea, aga arvesse võttes, et viimase kümnendi jooksul valdavalt sihtasutuste juriidilise vormi võtnud kultuuriorganisatsioonid tarvitavad ära suurema osa kultuurieelarvest, on ees saatuslikud otsused.

Neid ei tule kaua oodata, sest „kõik ministrid võtavad kohustuse leida kokku­­hoiukohti ja teevad vajalike vald­kondlike reformide plaani enne 2024. aasta riigieelarve arutamist“ (10.1.8) ning lubadus leida kokkuhoiuvõimalusi kordub ka punktis 3.3.1. Viimane teednäitav sõnum ütleb, et „vaatame üle olemasolevate sihtasutuste ülesanded ja konsolideerime, kus võimalik“ (10.1.2).

Sõltuvalt meelelaadist võib neis punktides näha nii õnne kui ka kata­stroofi. Aga mida kultuuriminister oma leppes määratud ülesandeid täitma asudes avastab? Esiteks põrkub ta sihtasutuste kogemustest tõukuva üsna üldise veendumusega, et nn riigi­reformi raames läbi viidud tugiteenuste konsolideerimine on andnud soovitule vastu­pidise tulemuse: ei ole kaasa toonud tõhusust ja kokkuhoidu, vaid just dubleerimise. Ühtlasi on selle käigus libisenud sihtasutuste juhtide käest ära osa heaks finantsjuhtimiseks hädavajalikke tööriistu ning ähmastunud on ka sihtasutuste nõu­kogude ülesanded, võim ja vastutus. Kokkuhoidu otsides tasuks tsentraliseeritud finants- ja personali­arvestuse kõrval arvutustabelis kindlasti võrdlevalt läbi mängida, kas kultuuritaristu haldamine kasumit taotleva riigi­ettevõtte Riigi Kinnisvara AS kaudu ikka on kõige säästlikum ja tõhusam viis. Ja üldisemalt: kas kultuurivallas majandavate sihtasutuste tegevuse õiguslikuks raamistamiseks ikka on kõige parem neid käsitleda just riigivaraseaduses justkui mingi kõrvalsaadusena, ent kõrvuti riigi monopoolsete hiidfirmadega, mille ülesandeks omanike ootustele vastava kasumi tekitamine. Mis üldse on see riigi vara (peale tegutsemispaikade ehk kinnisvara), mille riik on asutajana kultuuritegevuse sihtasutustesse sisse pannud ja mis seal püsivat väärtust loob?

Teise ja veel vastikuma olukorra tekitab ministrile lähivaatlusega otsing, kas ehk leiab kultuurivaldkonna rahastatava põhitegevuse hulgas ebavajalikke kulusid, mida „välja praakida“. Vähegi detailsemaks minnes jõuab kultuuriminister paratamatult selleni, et peab nimepidi nimetama üleliigse teatritrupi, muuseumi, väljaande, individuaalse loomevaldkonna nime, kusjuures nime taha kirjutatav säästusumma oleks hea õnne korral kuuekohaline, riigieelarve tasakaalu seisukohalt mikroskoopilise kaaluga, tõukaks aga ministri poliitilise enesetapu äärele.

Üks hea indikaator, mis annab märku valitsuse lähtekohast kultuuripoliitika rahaotsuste kujundamisel, on see, kas hetkeolukorra kirjeldamiseks võetakse kasutusele (või seda ei tehta) rahandusministeeriumis levinud ja populaarne Euroopa Liidu riikide vaba aja ja kultuuri­kulude kultuuri­kulude võrdluspilt, kus Eesti oma kaheprotsendilise kuluga SKTst on Ungari järel edetabeli tipus. See suhtarv on tegelikkust ilustav klantspilt, millega saab õigustada vaid kapituleerumist põhiülesande ees kindlustada kultuurielu toimimiseks vajalikud finantsid (seda nii avaliku kui ka eraraha osas).

Kaja Kallas ütles teisipäeval riigikogu ees: „Eesti riigi kestlikkus tugineb haritud inimestel, eraomandi kaitsel ja turumajanduse põhimõttel.“ Turumajanduse üks komponent on ka turutõrked, mistõttu peaks kultuurikulu osakaalust SKTs rääkides kindlasti ära näitama ka selle, milline on me kultuuriruumi suurusest ja muudest eripäradest tuleneva turu puudulikkuse osakaal ja hind kultuuri­elu majanduspoolel. Eelöeldu ei ole mingi väljapressimine, vaid kõigest soov, et otsustamine rajaneks faktidel ja andmetel. Peaminister Kallas on viimastel päevadel korduvalt osutanud ka sellele, et riigi võetud laenuintresside summa on vähemalt sama suur kui kogu kultuuriministeeriumi eelarve. Ei saa öelda, et laenuraha oleks ulatuslikult või lihtsalt proportsionaalselt kultuurisektorisse tulvanud, mistõttu nii mõnigi looja või palgaline kultuuritöötaja küllap mõtiskleb, miks ja mille arvelt ta solidaarselt võla kustutamises peaks osalema.

Peamiselt raha ümber tiirlev maailm ei pruugi just kõige vaimustavam tunduda, kuid pääsu pole: arvutajatega raha üle vaidlemiseks peab ka ise hästi arvutada oskama.