Keel vabaneb ahelaist

Kas õieti või õigesti, ei ole poliitiline küsimus, keelekorralduse põhimõtted aga kindlasti.

KAAREL TARAND

Varem või hiljem pidigi sel pajal kaas pealt lendama. Liberaalide tiib keelekorralduses on aastaid jõudu kogunud ning selle esindajad jõudnud mõjukatele positsioonidele eesti keelt uurivates ja selle arengut suunata püüdvates asutustes, Eesti Keele Instituudis ja ülikoolides. Muutused keelekorralduses võivad isegi olla teoreetiliselt põhjendatud, kuid need plaanid mõjutavad tuhandete igapäevast tööd ja tekitavad nõutust (vt lk 16-17). Oma tegevust hellitavalt sõnastikureformiks nimetavatele sõnades innukatele kaasajatele esitatud küsimustele on seni paraku saadud formaalseid vastuselaadseid tooteid, millest ei selgu, kas akadeemilised keelejuhid oma kavatsuste lähemad ja kaugemad tagajärjed kogu ühiskonnale on ikka põhjalikult läbi kaalunud ja valitud viis soovitud eesmärgini viib. Pigem mitte.

Keeletoimetajate soovitusel kuulasin selguse saamiseks minagi hoolega läbi EKI direktori Arvi Tavasti ja Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi kahetunnise vestluse „Mõtteid keeleteemadel“.¹ Selgust ei tulnud, kuid mõni tähelepanek küll. Esiteks on kirjakeele vabastajate ehk sõnastikureformi eestvedajate hoiak varjamatult ideoloogiline ja sildistavgi. Nii minevikus keelekorraldust juhtinud kui ka praegu keeleõpetaja või -toimetaja ameti pidajad loetakse totalitarismi esindajateks, kelle tööks on olnud rahva kui „objektiivse keele“ looja ja kasutaja allasurumine, dresseerimine kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks alluvaks. Eesti keele arendamiseks ja kaitseks loodud kord on läbi sajandi ja sõltumatult riigikorrast ikka ja alati olnud rahva vägistamine. Tagajärjeks koguni, nagu Lindström väidab, et eesti noored ei julge enam reeglite vastu eksimise ja häbimärgistamise hirmus emakeelt üldse kasutada ning suhtlevad omavahel pigem inglise keeles (mida nad oskavat vähemasti sama hästi või pareminigi kui eesti keelt). Ühtki tõsist teadustööd selle väite kinnituseks loomulikult ei ole. „Totalitarism“ on emotsionaalselt väga laetud sõna ning sellega küsijate ja võimalike oponentide märgistamine ei loo koostööks just parimat pinda.

Teiseks ei ole ka keeleteadus jäänud puutumata inimkonna arvutamisvõimsuse peadpööritavast kasvust. Kuna arvutid on meiega olnud juba aastakümneid, ei peaks neist tööriistadest enam vasikavaimustuses olema. Arvutid ja nende üleilmne võrk on võimaldanud kokku kuhjata uuritava keelevara mäed, millest varem undki ei nähtud. Kui Karl August Hermannil ja Ado Grenzsteinil oleks rahvusliku ärkamisaja lõpul olnud kasutada selline võimas relv nagu keelekorpus, küllap nad oleksid oma aja keelevaidlusi pidades (et kas hää ja pää või hea ja pea) teineteist sellega nüpeldanud ajalehtede juhtkirjades ja pealugudes. Keelekorpuse jumaldamine tõe allikana on progressiusksed liberaalid viinud järelduseni, et keelekorpus on sisepõlemismootoriga sõiduk ja sõnastik veo­hobune, kelle tõu revolutsiooni hiidlaine peabki maamunalt pühkima.

Jah, sõnastik (näiteks õigekeelsussõnaraamat, tuntud ka kui ÕS) võib liberaalide lahkusest mingil kujul jääda, aga pigem gurmaanide arvamusfestivalina, mitte rahva ja tema valitud esindajate demokraatliku tahte väljendusena. Aktuaalse näite varal hakkab olema nii, et kuna suur osa Eesti elanikest (ja keele­korpuse täienemisesse panustavad iga päev kõik, kel sõrmed ja arvuti) hääldab ja kirjutab tuima statistika järgi „vaksiin“, siis ei tohi koolmeistrid ega keeletoimetajad keele kasutajaid terroriseerida sinna jõuga t-tähte keskele toppides. Helges tulevikus otsustab iga sõna tähenduse ja õigekirjutuse igapäevane rahvahääletus. Masin loeb enamuse tahte kokku ja määrab selle, mis on õige, mis vale. Üldjuhul vale võidab ja mida aeg edasi, seda kindlamini, sest reeglite vundamendile toetuv keeleõpetus hääbub ning keeletoimetajate vastu kuhjub aja jooksul kohtulahendeid. Preestriteta ei pääse aga ka selles süsteemis ning nad võivad vähemuse kaitseks lubada filoloogidel ja muudel veidrikel kuskil oma nurgas (nagu „kogukonnaaias“) ka vanaviisi keelt hooldada. Aga nende oma, see on siis kasutuse seisukohast sama surnud keel kui ladina keel.

Kolmandaks, mulle näib, et sõnastiku­reformi algatajad ei ole oma volituste piiratust lõpuni mõistnud. Kuigi selle kohta ei ole eraldi seadust, peaks ÕSi vaatlema kui rahvuskultuurilist institutsiooni, võrreldavat rahvusraamatukogu või ülikooliga, mille olemasolu ei saa sõltuda mõne uurija tujust, ilmavaatest või kirest tootearenduse vastu. Isegi mitte poliitilistest hetkemoodidest, näiteks usust turgude kõikvõimsusse, mis sai saatuslikuks erakätesse antud eestikeelsele entsüklopeediale.

Saatuse irooniana seati just liberaalse Reformierakonna algatusel meelevaldsele ja avalikult läbi rääkimata keelekorralduse muutmisele ette kõrgeim võimalik juriidiline tõke, kui 2007. aasta 12. aprillil riigikogu 93 poolthäälega toetas eesti keele lisamist põhiseaduse preambulisse läbi aegade kaitstava väärtusena.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse: „Keele kandmine PS preambulisse teiste aluspõhimõtete hulka tähendab eesti keele tunnistamist rahvuse südamikuna. Ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta. Kuna demokraatlik riik ongi rahvas, siis on kõik Eesti kodanikud pärast PS muutmist lausa põhiseaduslikult seotud eesti keele kestmise ja arengu tagamisega.“

Kõik kodanikud on seotud ja nad väljendavad oma seisukohti valimistel. Keelekorraldus on seega poliitiline küsimus, milles suunamuutuseks ei saa olla vähemat otsustajat kui parlament, mille liikmed on küll otsustes vabad, kuid ideaalis teatud viisil otsustamiseks valijatelt mandaadi saanud. See tähendab, et probleem peab olema igakülgselt läbi uuritud ja arutatud. Teadlaste, aga ka asjatundjate huvirühmade panusel on arutelus asjaliku tooni säilitamisel kriitiline tähtsus.

Kõigepealt peaks aga välja selgitama, kas probleem on üldse olemas. Uuendajate väitel seisneb see selles, et keelekorraldus on kaugenenud, maha jäänud keeleteadusest ning see ohustab keele elujõudu, kestmist. Mille alusel seda järeldatakse? Edasi, ka väide, et eesti keel sureb välja, kui teadlased seda uuel viisil arendama ei hakka, väärib kontrollimist. Kui keeleteadus on aina enam arvutivõimsusele toetuv täppisteadus, siis peaks ju olema võimalik keele tulevikku modelleerida, kirjeldada, mis juhtub stsenaariumi X ja Y valimise korral.

Ei saa öelda, et riigivõimu teostajad oma põhiseadusest tulenevaid kohustusi ei teaks. Kui sõnastikureformile oleks vettpidav teaduslik põhjendus, siis enne kui arendajad tegutsema võivad hakata, peaks ülesanne olema kirjas riigikogus kinnitatud valdkonna strateegias. Eesti keele arengukava aastani 2035 jõustamine on kahetsusväärselt venima jäänud. Selle tööversioonis leidub aga lause „Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtteid ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris.“ Kuidas seda küll teha, kui keelekorpuses tuulavad masinad on pandud tootma argumente kõige lubatavuse kasuks, korrektsus ei ole mõõdetav ega tuvastatav ning kateedrist manatakse keelekorraldust totalitarismiks?

Kõik eelöeldu ei tähenda, nagu arvaksin, et Eesti Keele Instituudis sepitsetakse põhiseadusliku korra vastu midagi kurja. Alles poolteist aastat tagasi, kui EKI ei reforminud keelt, vaid valitsus seda asutust, kirjutasin rahvuskultuurile tähtsa asutuse kaitseks Sirbiski.² Aga olukord on ebaselge – ja mitte ainult mulle. Lugu sarnaneb metsandusega, kus rahvusliku rikkuse kaitsjatel ning majandajatel oleks justkui igaühel õigus, aga samade andmete alusel joonistatud tulevikustsenaariumid omavahel ei klapi. Nii ei ole ka usaldust ja kokkulepet. Eesti keele tuleviku küsimus ei ole metsa omast sugugi vähem tundlik ja arendajatel-uuendajatel on väga palju teha kustutamaks sajaprotsendiliselt kahtlused, et keelemetsas võib „sõnastikureform“ tähistada lageraiet ning et EKI direktor on tegelikult harvester NO-teatri etendusest.

1 www.youtube.com/watch?v=m09nsffgGD0

2 www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/minister-reps-portselanipoes

Aili Künstler, „Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?“

Pöördumine seoses EKI algatatud sõnastikureformiga

Seletuskiri EKI sõnastikureformi puudutava arupärimise kohta

Vastus pöördumisele seoses EKI algatatud sõnastikureformiga