Kellel suurem on töövõit

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Alanud on riigikogu valimiste eelne periood (kui erakorralisi ei tule, siis on kampaaniaaega jäänud alla aasta) ning loogiliselt võttes peaks iga suurt otsust markeerima valijatele meeldida tahtmine. Selle nimel tehakse äkkotsuseid, tühistatakse eelmisi, seletatakse totrusi sõja või inflatsiooniga isegi siis, kui andmed näitavad midagi muud. Kui mõni „arendus“ on avalikkuses kehvasti vastu võetud, lahkutakse vajaduse korral kiiresti ametist: ehk jõuab valijatel kobarkäkk veel meelest minna.

Selline on üldpilt ja niiviisi saab seletada ka praegust valitsuskriisi. Sest kuidas sa ütled, et perepoliitika ei ole tähtis? Aga milline perepoliitika? No kes jõuaks või tahakski praegu detailide üle aru pidada …

Keskkonnaäriminister Erki Savisaar otsustas aga äsja lubada raiuda riigimetsas plaanitust rohkem (2300 ha), minnes sellega vastuollu nii koalitsioonileppe, ELi rohesuuna kui ka elanikkonna enamuse tahtega. Hiljutise uuringu järgi soovib nimelt 63% Eesti elanikest, et raiemahtu hoopis vähendataks, ning vaid 3% soovib, et raiemahtu suurendataks.

Põnev kamikaze on ka haridus- ja teadusminister Liina Kersna, kes andis hiljuti Hannes Rummile tõelise kangelas­intervjuu (EE 19. V), kus ta loetleb oma suuri töövõite. Kui tubli, et hoidis sel talvel pandeemiast hoolimata koolid lahti, ja kui vägev, et teame nüüd, et venekeelsetes õppeasutuses ei vasta 2300 haridustöötaja eesti keele oskus nõuetele! (Isegi kui varem ei olnud täpne arv teada, siis pole just eriline üllatus, et kunagi hakati venekeelseid koole reformima valest otsast, s.t mõistlikum oleks olnud alustada lasteaialaste eesti haridusruumi toomisest.) Kui vastutustundlik, kui tegus! Eesti riik on hirmus tubli, kui kõik need Ukraina põgenike lapsed haridussüsteemi vastu võetakse, aga seegi tuleb nähtavasti õpetajate patriotismi ja õhinapõhisuse arvelt.

Kahjuks ei ole Eesti haridussüsteem kunagi töötanud sellises nähtavas kitsikuses nagu praegu. Ükskõik millise lisaraha saab järgmise aasta riigieelarvest kõrgharidus, ei piisa sellest senise mahajäämuse tasategemiseks: kärped peavad paraku ikkagi jätkuma ja eestikeelseid õppekavasid avatakse kokkuhoiu tõttu järjest vähem. Kuid ainult Exceli tabelis näpuga järge ajades seda valdkonda kriisist välja ei too, talutav kvaliteet ei püsi igavesti helgema tuleviku lootusel. Mida võidab riik, kui saadab kurele Eesti elukestva õppe strateegia põhimõtted („Kõigile on loodud võrdsed võimalused elukestvaks õppeks.“) ning piirab näiteks samal kõrgharidustasemel õppimise võimalusi või erialavahetust?

Vahel näitab intervjuu puhul kõige rohkem see, millest seal juttu ei ole. Kangelaslaulust on pidanud kahjuks välja jääma ulatuslik maakoolide sulgemine, mis kahjustab küll ilmselgelt kogu riigi regionaalpoliitikat, aga Excel ju nõuab. Kahju, kui varsti ei näe paljud noored maal elamist enam aruka perspektiivina, sest maakoolid kui kogukonnakeskused on „korrastatud“ ehk kaotatud. Bussisõit lähemasse keskusse ei asenda 7. – 9. klassi õpilasele oma kodukooli ja selle astme sulgemine ootab ees umbes sajas põhikoolis.

Uskumatu, et paljud inimesed on juba aastaid nõus selle eest peale maksma, et vähemalt õrnas eas lapsed saaksid omandada hariduse väikeses lasteaiarühmas või klassis (sellel põhineb suuresti kristlike õppeasutuste populaarsus), kuid riik rühib järjekindlalt suurte kombinaatide poole.

Ei, ma ei ütle, et Reformierakonna rahalugemisoskus on halb. Aga kas niiviisi loodetakse arendada tarka riiki ja majandust? Kas see on Reformierakonna rahatarkuse programm: kõik hariduselus osalejad teadku, kui palju nad hariduse eest riigile võlgnevad ja kui mitu senti on nende pealt kokku hoitud?

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht