Kentsakuse jaht? Maakondlikud uudised

KARIN PAULUS

Sel ajal kui on põhjust kukeseeni ja kitsemampleid otsides metsas detektiivitööd teha ning hallid ajurakud saavad tööd ujumiskoha valikul, on põnevat uudistamist siiski ka meie väikestes linnades.

Põlva kultuurikeskuse juures on püsti kraana ja seega ka arutelu, et ega siingi lörtsita ära linna sümbolit, raisates asjata raha, sest peo- ja mängupaiku on justkui üleliiagi. Nimelt rajatakse linnust meenutava hiidhoone katustele taevaparki. Kolmest katuseterrassist esimesed kaks valmivad kohe-kohe augusti­kuiseks sissepühitsusfestivaliks, viimane ja kõrgeim ilmselt aasta lõpuks. Plaanis on ühtaegu nii uusvaimsust kui vaimsust: tiibeti kloostrikellukeste ning gongidega meditatiiv-improvisatsioonid lillede ja galaktika teemadel, usu­teaduse doktor Ringo Ringvee kõneleb religioonist tänapäeval, toetavalt pöörlevad Intsikurmus sufismi vaimus dervišid.

Vahest pole see Hans Kõlli 1980. aas­tate keskpaigas kavandatud ja alles 1991. aastal valminud mürakas säravaim hilisnõukogude postmodernismi iseloomustav näide, ent kõrgendikule ehitatud rammusa linnuse moodi hoone katusel olevat torni markeeriv sõrestikstruktuur paistab kaugele ning tekitab oma kummalisuses igasuguseid mõtteid. Ühe viljana on võrsunud kultuurikeskuse teljel oleva väljaku (Kaie Kuldkepp, Helen Rebane, Egon Metu­sala, 2018) nurgelised väikevormid. Kultuur on elus ja seega on ka ruumiga loominguline, ent samal ajal lugupidav ringi­käimine pigem pooldatav. Juba varem sai maja lifti, sest on ju aus, et huviringi, näitusele ja etendusele peab saama ka ratastoolis ja kehvema hingamisega.

Nii on ilmselt täitsa priima teist aastat õpilasfirma algatusel Rõuge kiriku torni tehtud põgenemistuba, kust väljasaamiseks peab tänavu peatama tehisintellekt Tiina. Kes kas või suviti teelistele avatud kirikuid väisab, tõdeb, et paljud arhitektuuriaarded ootavad annetajaid ning veelgi enam veidikenegi suuremat arvu koguduseliikmeid ja kaasamõtlejaid.

Näib, et ilmselt praegu – aga vististi ikka juba varemgi – köidavad meid eriskummalistest ruumidest saadavad elamused. Alustades maa-alustest katakombidest, kaevandustest, bastioni­käikudest, liikudes edasi vee peale (kas või Soome või Hiiumaa parvlaevale), ronides mööda treppe üles, sõites iiveldust tagasi hoides klaasist lifti või suisa köisraudteega kuhugi kõrgele, kust avanevad uskumatud vaated. Justkui kured kõnnime pikki jalgu tõstes pirtsakal ilmel ringi ja püüame pika noka vahele ampsata midagi konnalikult kahepaikset: kurioosset ja meeli erutavat, kõndida vähemalt näiliselt ohu piiril. Nii ongi näha, et sarnaselt korstna või mõne vana posti otsa tehtud pesaga kipume meiegi ülalt alla ja kaugele vaatamise kohti tahtma. Näiteks on Jägala joa lähistele kerkinud puuonni meenutav läbidisainitud puhkemaja, milles olevas võrkkiiges kõhutades ja ekraanaknast välja vaadates tuntakse end kui linnuke oksal. Selliseid täis­inimeste mängumaju meenutavaid ehitisi tehakse üle maailma, sest carpe diem’i ehk naudi päeva vaimulaad eeldab tegusat ja enneolematut jõudeelu. Turism majandusvaldkonnana on soosinud tegema hooneid ja ettevõtteid, kuhu varem tavalisel inimesel asja ei olnud. Nõnda näidatakse linnainimesele kord aastas taludes kana ja kukke ja vahest ka lehmakooki; roheluse kõrval tehakse väljasõite jäätmejaama ja veepuhastuskeskusse, Tõravere teleskoobi­torni on suveks vallutanud kunst. Selles kontekstis on seega lausa argine Venemaad ning mere ja jõe kohtumist vaatepildina pakkuv Narva jõe suudmes olev 30meetrine tuletorn, mis on augustist alates rahvale avatud kaheteistkümnes ja ilmselt kõige erilisem majakas.

Ent vahest polegi meie elu vaimne kasv, meeleparandus ega ka mitte taoistlik või muinasjutu laadis kiira-käära teeradu pidi kulgemine, vaid siiski kuriositeetide kogumine? Kaunikesti ilmekalt sündisid ju esimesed kunsti ning ka muude esemete kogud ehk siis pikemas vaates muuseumid kollektsionääride imelikke asjade kambritest. Ja imesid otsime ehk nüüdki?