Kes kardab vabanemistunnet?

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Turneri auhind (Turner Prize) ei ole maailma tähtsaim nüüdiskunsti ametlik tunnustus, Veneetsia biennaali Kuldne Lõvi on rahvusvahelises skaalas kindlasti rohkem väärt. Kuid brittide nii-öelda noore (alla 40 aasta vana), aga juba ennast tõestanud kunstniku auhind on selle väljaandmise algusest peale äratanud rahvusvahelist tähelepanu ja tekitanud väiksemaid skandaale. Vähemalt Ühendkuningriigi kunsti- ja avalikus elus.

Meilegi ei ole Turneri auhind võõras, sest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) auhind Köler Prize on üsna üheselt üle võetud Turner Prize’i pealt. Ilmselt ei ole Köleri-nimeline auhind ainus põhjus, miks meie noored kunstnikud Turner Prize’i jälgivad ja igatsevad ka Eestis näha selle laureaatide kunsti. Ei saa öelda, et meie kunstielu on Turneri auhinna võitjatest täiesti mööda läinud: 1998. aastal olid Tony Craggi skulptuurid-objektid väljas Tallinna Kunstihoones, Martin Creedi videod olid väljas 2010. aastal Anders Härmi kuraatorinäitusel EKKMis ja 2011. aastal Maria Arusoo projektis Tallinna Kunstihoones, Jeremy Deller kohtus 2015. aastal kunstisõpradega Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.

Kui auhinnaga seotud varasemaid skandaale olid tekitanud eelkõige konservatiivsed ühiskonnategelased, näiteks kultuuriminister Kim Howells või prints Charles, kes leidsid, et tegemist on „kontseptuaalse pasaga“, või traditsioonilise maalikunsti kaitsjad, näiteks rühmitus Stuckists (Kinnijääjad), siis 2021. aasta auhinna võitjaid, Belfasti kunstirühmitust Array on tabanud laiem kriitika. Neid süüdistatakse esteetika puudumises, mida kõike see siis praeguses kunstis ka tähendab.

Array on aktivistlik kunstirühmitus: nad võitlevad naiste ja seksuaalvähemuste, aga ka oma gaeli keele õiguste eest. Nende aktivistlik tegevus on vahetu, ehe vastus sellele, mis Belfastis on vajaka. Kuid viis, kuidas nad seda teevad, tuletab rohkem meelde XX sajandi alguse dadaiste ja teisi (kunsti)mässajaid. See on musta huumori, lootuse ja rõõmu segu, mida on tihtipeale esitatud absurdi, camp’i, rahvakultuuri jne võtmes. Kogu nende atribuutika kostüümidest ja make up’ist tõsiste loosungiteni on tehtud ise kõige käe­pärasemate vahenditega, ka nende postulaadid ei ole korrektses Oxfordi inglise keeles, vaid räiges põhjaiiri dialektis. Turneri auhinna žürii eesotsas Tate Britaini direktori Alex Farquharsoniga tervitas neid kui „vabanemistunde ja postsektantliku mõtteviisi“ kandjaid.

Kui vaadata Ühendkuningriigi parlamendis kinnitust ootavate uute seaduste kobarat, siis võib isegi mõista, miks sedalaadi kunstilised väljaastumised – aga siin pole lihtne tõmmata kunsti ja elu vahele selget piiri – ebamugavustunnet ja vastumeelsust tekitavad. Ainus, millele saab loota, on kunstivälja, ka selle kõige etableerunumate institutsioonide vastuhakku piiride kehtestamisele. Eks teame minevikust, mis juhtub, kui kunsti (kultuuri) kontrollima hakatakse.

Muide, Array rühmituse üks liige, Mitch Conlon on ka Tallinnas esinenud. Ta oli siis küll Dublini kunstiakadeemia magistrant, nende kursus näitas Tallinnas kunstiakadeemias ning disaini- ja arhitektuurigaleriis oma kunsti ning tutvus ka eesti kunstiga, sest üks kursuslane oli Eestist.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht