Kes on pildilt puudu?

Väliskriis näitab kätte, kust ja miks Eesti kodanikuühiskond lonkab.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kodanikuühiskonna organisatsioonidega, vabaühendustega, on meil üldiselt kõik hästi. Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise koostöö amet USAID on aastaid mõõtnud alles küpsemise teel riikide seisundit ja suundumusi ses vallas ning Eesti näitaja on olnud aastaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas parim. Paraku on Eesti areng ses osas globaalsele finantskriisile järgnenud tõusuaastate järel seisma jäänud. Viimasel viiel aastal ei ole vabaühenduste õiguslikus ega rahalises seisundis paranemist märgata olnud, samuti on saavutatud tasemele toppama jäädud nii mõju kui ka maine osas. Oma liigas võib ju parim olla, aga tippudele Põhja- või Lääne-Euroopas ei ole lähemale jõutud. Selline on kurb järeldus 2020. aasta lõpu seisuga.

Nagu viimastel nädalatel seoses sõjasündmustega Ukrainas näha, on vabaühendused kriisioludes leidnud endas jõudu ja missioonitunnet teha rohkem ja paremini kui tavaliselt. See annab tunnistust ühenduste siseelu heast korraldusest, liikmete reservis hoitud majanduslikust võimekusest ja valmisolekust panustada. Kui sügisel pärast sõda tibusid kokku loetakse, saame vabaühenduste koondtulemuseks küllap kõigi aegade rekordi ja paraneb nii indeksi väärtus kui ka Eesti koht üleilmses pingereas.

Olen mulle tuttavate vabaühenduste tegutsemist jälgides oma silmaga näinud, millise kiiruse, laitmatu koordinatsiooni ja juhtimisega viiakse läbi Ukraina abistamise omaalgatuslikke (mõistagi riigi ja vastutavate keskasutuste suunistega arvestavaid) operatsioone. Puudutagu see siis meditsiinilise ja humanitaarabi või raha kogumist ja saatmist, igaühe isikliku aja ja oskuste panustamist, ühingute liikmete tööandjate tegudele õhutamist jne. See kõik näitab, et juuripidi rahvuslikku ärkamisaega tagasi ulatuv omaalgatuslikkus, vabaühenduste isetegemise lust, on meil alati tugev olnud, olgu riigikord parasjagu milline tahes.

Tuttav olukord igas vabaühenduses, välja arvatud erakonnad.

Olev Kenk / ERR / Scanpix

See ei ole ainult vabakonna eripära. Kes jõuaks kokku lugeda kõike, mida on sõjapäevil Ukraina toetuseks ette võtnud näiteks kultuuriasutused ja -ettevõtted, samuti äriühingud! On olnud kiirust, kvaliteeti ja mastaapi. Vabatahtlikult organiseerunud kodanikud kui kodaniku­ühiskonna selgroog on end silmatorkavalt hästi tõestanud. Mõistagi tekib siinkohal ahvatlus see kõik kohe mõnda edetabelisse panna, nagu on ka juba tehtud, arvutatud välja näiteks sõjapõgenike arvu ja relvaabi mahu suhe riigi elanikkonna üldarvu. Kui see annab hea enesetunde ja lisab motivatsiooni, hoobeldagu pealegi.

Vabaühenduste aktiivse tegutsemise üldpildis on kahjuks üks silmatorkav erand. Liikmete arvu poolest on Eesti suurimad mittetulundusühingud teatavasti erakonnad. Parlamendis esindatud erakondade liikmete arv jääb vahemikku 5000 – 15 000, nii näitab pilti ametlik register. Arvestades, et lisaks liikmete ja toetajate panusele on erakonnad viimase kümnendi jooksul saanud riigieelarvest rahalist tuge üle 50 miljoni euro, on igaühel õigus eeldada, et erakondadel on üles ehitatud hea juhtimissüsteem, kindlad protseduurireeglid, laitmatu sisekommunikatsioon. Ühesõnaga, kõik see, mis on vajalik kiireks reageerimiseks välistele hädaohtudele ning oma panuse andmiseks kõikjal, kuhu jäik ja aeglane avalik võim kohe ei ulatu. Aga mida ei ole, see on erakondade nähtav tegevus Ukraina võitlejate ja abivajajate toetamisel ja oma ühiskonna enesekaitse korraldamisel. Erakondi polekski nagu vabaühenduste üldpildis.

Vaatasin läbi erakondade veebilehed ja muud piiranguteta nähtavad tähtsamad suhtluskanalid. Mitte ühelgi avalehel ei laiu kesksel kohal tegutsema kannustavat ja Ukraina abistamiseks täpseid juhtnööre jagavat teavet. Erakondlikus uudistevoos on küll rohkelt tähtsamate liikmete meedias ilmunud seisukohavõtte, avaldusi ja kohati ka asjatundlikke analüüse Ukraina sõja asjus, kuid need on läbisegi erakondade tavatöö, poliitilise kommunikatsiooni ehk varajase valimiskampaaniaga. See pole siiski vabakondlik tegevus, vaid argine palgatöö, mida erakonnatipud parlamendis, valitsuses või omavalitsustes peavadki tegema. Erakondade realiikmetel ei näi aga olevat mingit võimalust (ega ka isiklikku algatusvõimet) oma MTÜ ehk erakonna kaudu osaleda vabatahtlikus panustamises Ukraina heaks, sedakaudu ühtlasi arendada kodanikuühiskonda, harjutada valmisolekut kriisideks ning parandada organisatsioonikultuuri.

Võimatu on uskuda, et erakondades käib vilgas tegevus Ukraina toetuseks avalikkuse eest varjatult, et tegelikult kogutakse raha ja asju, korraldatakse eluasemete ja töökohtade otsingut, vahendatakse infot, kuidas vabatahtlikuna kõige paremini aidata saab. Salajane tegevus, eriti kui tehakse midagi head, õilsat ja toetajaskonnale meeldivat, ei kuulu erakondade kuvandisse ja praktikasse. Vastupidi, ka vähimast, mida tehakse maksumaksjate raha eest, on kombeks kõvasti hõisata: „Meie tegime!“

Ainsa erandina võib välja tuua Keskerakonna 27. veebruari teate, kus on öeldud, et erakonna juhatus otsustas Punase Risti kaudu Ukraina hädalisi toetada 10 000 euroga. Parem kui mitte midagi, kuid see on arvestuslikult kõigest 70 senti liikme kohta, mis on pealegi suures osas riigieelarvest saadud raha ja panus erakonnalt, kel tegelikult raha kassas ei ole. Küllap oleks hoopis suurema summa kokku saanud, kui oleks kõigile liikmetele tehtud annetamiseks mõjuv üleskutse ja rakendatud töösse kõik piirkondlikud maksukogujad ja kassiirid. Oleks võinud ka liikmete hulgas regulaarselt levitada meeldetuletavat infot, kuhu ja kuidas on kõige kiirem ja turvalisem annetusi teha või muul moel abistada. Täpselt nii, nagu seda on teinud paljud vabaühendused, aga ka omavalitsused. Või siis kuulutada, et näiteks erakonnale aasta I kvartalis laekunud annetuste summa kantakse üle Ukraina ametlikele abikontodele (suuremad erakonnad koguvad ühes kvartalis annetustena 100 000 kuni 150 000 eurot).

Nojah, teistel erakondadel pole sedagi ette näidata. Sellest eimillestki ei ole võimalik näitlikustavalt pikemalt kirjutada ja võib järelduste juurde minna. Erakonnad on praeguses kriisis veenvalt näidanud, et ei toimi vabade kodanike ühendustena, sest erakond koosneb vaid aktiivsest, intriigimaiast ja võimujanusest juhtkonnast ning tuhandetest surnud hingedest, kes organisatsiooni argielust osa ei võta. Ja juhtkondades domineerib pigem veendumus, et partei ongi riik ja kui näiteks välisministeeriumi eelarve väliskoostöö realt läheb Ukraina heaks miljon eurot, siis saab selle edukalt erakonna saavutuseks lugeda. Sel kombel, nagu asja näevad organiseerunud vabatahtlikud, ei saa ühiskond erakondadele loota ei kriisis ega ka kriisita aegadel.

Kindlasti leidub riigivõimu esimeses ešelonis neid, kes on eraisikuna omakasu­püüdmatult ja südametunnistuse järgi Ukraina poole tuhandeid eurosid teele läkitanud. Kuid kahjuks ei saa viimase aja erakondlikku uudistevoogu lugedes sugugi kindel olla, et mõni nende „hea kolleeg“ riigikogus ei püüaks Ukraina lastele annetatud mähkmepaki ostutšekki kui väljaminekut kohtumisel tulevaste valijatega rahvaesindaja kuluhüvitiste sekka sokutada.

Erakondade kriisiaegne käitumine ehk tegevusetus on vaid sümptom, mis osutab pikaajalisele riigiehituslikule probleemile, haigusele, mis jääbki ravimata, kuni raviga peavad tegelema patsiendid ise. Eestis on enam kui 50 000 erakonda kuuluvat isikut, kes peaksid endalt praegu nõudlikult küsima: mida olen mina teinud Venemaa-Ukraina sõjas (mis on ka Eesti sõda) ainuvõimaliku ja õige lõpptulemuse saavutamise heaks ja seda just oma suure poliitilise kodu, oma erakonna vahendusel ja toel? Ja siis endale ausalt vastama: mitte midagi. Vähim, milleni see vastus peaks viima, on nõuda erakonnalt selle olemasolu ja teovõime tegudega tõestust. Võimet püsida püsti ja tegutseda üldistes huvides puhtalt oma liikmete ja toetajate jõul.

Kõige lihtsam on sellele mõelda nii: Euroopa rahvad ja riigid püüavad praegu üksteise võidu leida viisi, kuidas jõuda vaba isemajandamiseni ehk lõpetada sõltuvus Venemaa toorainest, mille kasutamine toidab ürgkurjuse lõket. Toetus riigieelarvest on erakonnale nagu sõltlasriigile gaas Gazpromilt. Kui sellest moraalitust ärist lahti öelda ning ise säästma ja pingutama õppida, siis mine tea, ehk saavad erakondadest kunagi tulevikus ka kodanikuühiskonna normaalsed subjektid ja need ei ole enam hirmsad haigutavad augud vabakonna muidu heas korras ja säravate hammastega suus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht