Keskkonnakriisi küpsetamine

AVELIINA HELM

Käesolevas kriisis on püütud leida keskkonnaalast positiivsust. Kodudesse peitunud inimkonna tõttu võivad linnud sel aastal tõesti paremini pesitsetud saada ja metsloomad laiendada oma tavapäraseid liikumisradasid. Kuigi Veneetsia kanalites nähtud delfiinid osutusid libateateks, võivad loomad end neis piirkondades, kus salaküttimine looduskaitse nõrgenemisel pead ei tõsta, ilmselt pisut julgemalt tunda küll. Optimistlikumad meist on püüdnud häid sõnumeid leida ka kliimarindelt. Kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine majandusliku aktiivsuse kahanemise ja eriti just transpordisektori mõõduka languse taustal võiks ju positiivne olla küll.

Paraku pole põhjust olla ülemäära optimistlik. Jah, mõnede sektorite heide on ajutiselt vähenenud. Eri hinnangutel kahanesid Hiinas paariks kuuks kasvuhoonegaaside emissioonid ca 15–25% võrra. Nii Hiinas kui mujal oli eriti hästi märgatav tööstusest ja transpordist lähtuv lämmastikoksiidide kontsentratsioonide langus ning sellest tulenevalt ka nähtavalt puhtam õhk. Õhusaaste muide tapab maailmas igal aastal 7 miljonit inimest ja vaid need paar kuud säästsid ühe uuringu andmetel Hiinas ~77 000 inimese elu. Hinnatakse, et pandeemia tõttu on inimkonna kasvuhoonegaaside heide paari kuu vältel 10–15% väiksem ning võrreldes 2019. aastaga kahanevad emissioonid sel aastal ~4%. Märkimisväärne, kuid ei midagi radikaalset – samal tasemel olime alles hiljuti, 2013. aastal. Kui õnnestuks hakata järgima juba ammu võetud eesmärki piirata globaalne soojenemine 1,5 kraadiga, peaksime kuni 2030. aastani vähendama emissioone igal aastal 6% võrra. See langus peab aga võrreldes praegusega toimuma teistel alustel – süsteemselt ja õiglaselt –, kuid ehk annavad need paar kuud pisut aimu sellest, kui aktiivselt me peaksime härjal sarvist haarama.

Kui välja arvata pisike võimalus, et puhtamat linnaõhku kogenud elanikkond märkab edaspidi nõuda saaste vähendamist, pole kliima ega elurikkuse seisukohast sellest kriisist ilmselt midagi head sündimas. Sel ajal kui tähelepanu on mujal, küpsetatakse üht kehva pirukat. Kriisijärgse majanduskasvu taastamiseks teevad tootmised ja fossiilkütuste kasutus juba selle aasta teisel poolel või hiljemalt uue alguses võimsa hüppe, samal ajal kui keskkonnaregulatsioonid nõrgenevad. Aimu sellest saime viimase majanduskriisi ajal, mil 2009. aasta väikesele emissioonide vähenemisele järgnes suur tõus. Nüüd näeme, kuhu sektoritesse suunatakse majanduse abipakette ning millised on nii siin kui mujal tehtud otsused. USA Keskkonnakaitseagentuur (EPA) ei karista kriisi ajal ühegi keskkonnaalase regulatsiooni rikkujat, saates selge sõnumi: saasta, kuidas soovid, peaasi, et toodad. Ka Euroopa Liidu populistide juhitud liikmesriikidest kostab, et võiks selle roheleppe visata kus see ja teine ning naasta „majanduse tõeliste alustalade“ juurde. Keskkond oodaku paremaid aegu.

See pole muidugi midagi uut. Keskkond ja vähemuste kaitse on kaks valdkonda, mis kriisiaegadel esimesena üle parda visatakse. Ei sõjad, majanduslangus ega ränk vaesus ole loodusele kasu toonud. Keerulistel aegadel solberdavad saastajad ja korruptandid sogases vees, kasutades järelevalve nõrgenemist ressursside kühveldamiseks.

Keskkonna- ja looduskaitse on läbi aegade eluõigust saanud kahel moel. Kas aktiivse mässamisega, mis on nõudnud keskkonda elukõlbmatuks muutvate tingimuste reformimist (küllalt haruldane), või läbi keskkonna­poliitika rahuliku rakendamise teadlikkuse kasvu ja silmanähtava keskkonnaalase kahjustumise mõjul. Teisel rajal olime veel mõned kuud tagasi, praegu enam mitte. Mida nädal edasi, seda rohkem hakkame kuulma, et katku ajal keskkonnale mõtlemine ei ole sobilik ning et majanduse taastamise võti on vähem piiranguid ning rohkem tootmist-tarbimist. Piitsutame surnud fossiilhobu ja elurikkuse säilimist ignoreeriva maakasutuse taas jalule. Nii on teelahkmel seismine selgem kui kunagi varem. Peame aga olema häälekad, sest saab ka nii, et tulevik on puhta õhu, puhta ja küllaldase toidu ning igaühe võrdsete võimaluste päralt. Rohepööre kriisijärgse majanduse ülesehitamisel ei ole luksus. See on vajadus.