Kirjakeel hõlmab täitunud kirjakeel

TIIT HENNOSTE

Mul oli asjatamist sotsiaalkindlustus­ametiga. Saatsin kirja ja sain vastuse nagu kord ja kohus. Selles oli kaks ankeeti koos palvega need ära täita.

Esimene üllatus tabas mind esimese vormi alguses, kust leidsin sõnakolmiku Provints, osakond, maakond. Osakond selles kontekstis? Koidukiir valgustas mind alles siis, kui lõin sõna Google’isse ja sain aru, et Google tõlgib selliselt prantsuse departemangu. See tekitas huvi. Ja pettuma ei pidanud, sest juhised teise ankeedi lõpus on lausa arvutiajastu lingvistiline maiuspala.

Hakatuseks sain teada järgmist: Vorm koosneb 4 leheküljest, mis kõik peab täitma, isegi kui ei sisalda asja­kohast informatsiooni. Kui leheküljel2 ei ole piisavalt ruumi, lisa üks või rohkem identseid lehekülgi, et kõik asjaomase isiku kindlustust puudutav saaks märgitud. Vaheta numbrid kõige kaugemal osal vasakul (vahetades 9,10,11…1,2,3).

Edasi läks samas vaimustavas vaimus.

Mõiste „pension“ hõlmab riigi­teenistujate pension.

Märgi mehe tähistamiseks M ja naise tähistamiseks.

… on sünnijärgne üksus „Nord“, millel peab järgnema piirkonna kood …

Kui vorm saadetakse Taani […] asutustele, märgi samuti täitunud elukoha perioodid, mis on töötaja poolt täidetud Taanis, [….]

Komadest ma kirjutama ei hakka, neid on loobitud, nagu on juhatanud jumal või kurat teab kes. Kokku-lahku­kirjutamine käib sama segast jalga. Lisaks kirjutusvead nagu isiklult, saaetakse, Madlamaade, Madlamaae jne. Madalmaad õnnestus tegijatel kirjutada korrektselt kolmandal korral.

Ma ei ole pehmelt öeldes kirjakeele fanaatik. Niikaua kui ma mäletan, olen olnud selle liberaliseerijate seltskonnas. Alustasin Tapa keelepäeval 1978 ja kümme aastat hiljem suutsin keelekorralduse gurud uuesti välja vihastada väitega, et eesti keelesituatsiooni iseloomustab totalitaarsus. Minu arusaamade tuum on olnud lihtne.

Esiteks. Kirjakeel on vajalik. Ilma normingulise keeleta ei ole riik võimalik. Aga kirjakeel peab püsima ametliku suhtluse piirides. Kui ta hakkab vallutama teiste allkeelte alasid, siis tuleb ta julma käega tagasi tõrjuda.

Teiseks. Kirjakeel on küll riigi seisukohast olulisim allkeel, kuid siiski vaid üks allkeel teiste seas. Kirjakeele normingud peavad püsima teiste kesksete allkeelte normide lähedal. Kui veelahe läheb liiga suureks, muutub kirjakeele omandamine raskeks.

Kolmandaks. Kirjakeel peab olema piisavalt lihtne, et selle suudaks omandada valdav osa emakeelseid inimesi. Ainult nii saab vältida selle muutumist vaid pisikese haritlasrühma sotsiolektiks.

Aga ma poleks iialgi arvanud, et aastal 2021 pean ma hakkama korrektse kirjakeele kaitsjaks ja lisama oma postulaatide hulka uue punkti.

Vigane keel ei ole kirjakeel ega ka mitte liberaliseeritud eesti keel. Isegi siis mitte, kui seda kasutavad Eesti Vabariigi ametnikud. Vigane keel on lihtsalt vigane keel. Ja kõik.

Muuseas, selle asutuse koduleheküljelt leidsin väärtuste sildi alt kaunid laused. Oleme oma töös analüütilised, tõhusad, tulemuslikud ja räägime selget keelt. Hoolime inimesest, nii kliendist, partnerist, kolleegist kui iseendast. Vaatame tulevikku ja püüdleme loovate lahenduste poole.

Selgest keelest on selle ankeedi tegijad küll kaugemal kui siga kuust. Mingit hoolimist kliendist ma tuvastada ei suutnud. Ning loovus ja harimatus on erinevad asjad. Ma nimetaks seda ankeeti irvitamiseks klientide, eesti keele ja Eesti riigi üle.

PS. Jätan siin kõrvale bürokraatia kuldvõtted, mis mõjuvad keelelise pasa kõrval lausa pehme paitusena. Näiteks lause, mis teatab, et mulle täitmiseks saadetud vorm Täidetakse läbivaatava asutuse poolt (!?). Või lause, mis käsib täita vormi trükitähtedega (?), kirjutades vaid punktiirjoontele. Punktiirjooned on muuseas vaid ühes veerus seitsmest … Seda tüüpi võtteid ankeeditäitjate mõistuse elimineerimiseks on kirjeldanud juba üle kuuekümne aasta tagasi C. N. Parkinson. Tol ajal olevat neid kasutatud ametnike pensionile sundimiseks.

Kirjakeel peab olema piisavalt lihtne, et selle suudaks omandada valdav osa emakeelseid inimesi.