Kolmas vaatus on algamas

Kas Keskerakonna kübarast tõmmatakse seekord välja omadustega või omadusteta kultuuriminister?

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jälle üks läinud! Sedapuhku ei saanud kultuuriminister ametis olla täit aastatki. Murdumine oli kiire ja ennustatav, sest enesepettus ja lähikondlaste mesine kiitus ei suuda tegelikkuse lainetele lõputult vastu panna ning varem või hiljem peab kehv juht endale oma saamatust tunnistama ning loobuma. Kultuuriministril ametlik ülestunnistus küll eriti hästi välja ei kukkunud. Enesekriitika asemel näitas ta ametist lahkumisel näpuga koalitsioonipartneri Reformierakonna peale, aga sedavõrd oskamatul viisil, et vastuste asemel tekitas ministri viimane etteaste hoopis uusi ja põhjendatud küsimusi Keskerakonna käitumismotiivide osas. Kas ministri poliitika oli erakonna poliitika? Kui oli, siis mil moel ministrivahetus selle poliitika läbilöögivõimet koalitsioonis parandab? Kui kaugele on Keskerakond valmis oma kultuuripoliitiliste nõudmistega minema ja milliseid vorste vahetama hakatakse?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas kinnitas endale iseloomuliku tühisõnalisusega, et kultuuriministri vahetus midagi põhimõttelist valitsuskoalitsioonis ei muuda, sest „koalitsioon on töine“. Sama hästi võinuks ta öelda, et koalitsioon on maine, puine, kaine või võine. Töisuse tagajärg peaks valitsuses olema see, et mõlemad pooled midagi saavutavad, sest kui üks saab kõik ja teine mitte midagi, ei ole ju tegu kompromissiga. Anneli Otil ja Keskerakonnal oli Reformierakonnale kaks suuremat etteheidet. Esiteks, et kuigi kultuurivaldkond on otseste ja kaudsete tegutsemispiirangute tõttu majanduslikult tõugatud pea sama kehva seisu kui varakevadel, ei kavatse valitsus olukorda nüüd mingi erakorralise toetusrahaga leevendada. Ja teiseks, et poliitikasse on kistud lapsed, mida süda ei kannata pealt vaadata.

Järgmise kultuuriministri jaoks järeldub sellest valik, kas öelda, et tema ja erakonna prioriteedid on mujal, või siis asuda oma erakonna vankumatul toel kompromissitult ja tõhusalt võitlusse reformierakondlastest pea- ja rahandusministriga, et riigieelarve menetluse seisukohalt veel viimasel hetkel saada kultuurielu toetamiseks lisaraha. Kuna laste politiseerija tervise­kriisis näib olevat eeskätt haridus- ja teadusminister Liina Kersna, peab järgmine kultuuriminister kolleegi teod ja sõnad talle kiiresti suhu tagasi toppima. Lihtne see olema ei saa, sest vastavalt halvaks tavaks saanud võimukorraldusele on mõlemal koalitsioonipartneril oma mängumaa, kuhu teisel asja ei ole. Nagu ei ole ka peaministril voli teise erakonna poolt ametisse lähetatud ministri pädevust hinnata ning vajaduse korral tema ametisse nimetamisest keelduda.

Keskerakonna pikal pingil on häid ministrikandidaate alati ootamas kui murdu.

Peeter Kümmel / Sakala / Scanpix

Ideaalse ministri tunneb ära nelja omaduse järgi. Esiteks tunneb ta läbi ja lõhki oma valitsemisala ning tema hariduslik ja tööalane taust võimaldab valdkonna arvamusliidritel ja juhtidel teda koostöövalmis autoriteediks pidada. Teiseks on ta end varem tõestanud mõne organisatsiooni juhina, sealhulgas vastutajana üle elanud mõne tõsisema kriisi ja oma organisatsiooni sellest auga või tugevamanagi välja toonud. Kolmandaks, et olla ametis tõhus, peab ministril olema väga tugev positsioon ja autoriteet oma erakonnas, mis tähendab minimaalselt kuulumist erakonna juhatusse ning erakonna sees domineeriva grupeeringu ja selle juhi lähikonda. Ning neljandaks, usaldusväärse poliitiku ja asjatundjana peavad temast lugu pidama nii koalitsioonipartner kui ka opositsioonilised jõud.

Keskerakonna juhatuses ega riigikogu fraktsioonis sellisele kirjeldusele vastavat isikut ei ole. Poliitiliste oskuste, mõtteselguse ja juhtimisvõime (aga paraku mitte kultuuriringi kuulumise) poolest ulatuvad soovitule kõige lähemale Yana Toom ja Mihhail Kõlvart, aga miks kumbki neist peaks oma praeguse positsiooni kergekaalulise ja ajutise (riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui poolteist aastat ja koalitsiooni eluiga võib olla sellestki lühem) ministriameti vastu vahetama? Eraldi küsimus nende puhul on ka see, kas valdkond suudaks nende osalise võõrpäritolu alla neelata ning kas end rahvuskultuurilise tõe hoidjaks pidav opositsioon paneks vastu kiusatusele neid pidevalt eestluse reetjaks ning vene kultuuriimperialistiks ehk Moskva käsilaseks tembeldada.

Keskerakonna juhtkond otsustas kolma­päeva õhtupoolikul saata järgmiseks kultuuriministriks parteiliselt pooltugeva ja ustava, ent asjatundmises ebausutava Tiit Teriku, mis tähendab ette kindlat läbikukkumist. Minister peab juba esimesel tööpäeval suutma ära veenda Anneli Oti tegevuse tõttu äärmiselt skeptiliseks muutunud kultuuri­juhid, kes on viimastel nädalatel pidanud arutult aega raiskama tõestamaks, et ministri (valitsuse) palgalubadustel ei ole piisavat riigieelarvelist katet. Uus minister peaks oma ametisse astumise tingimuseks seadma, et tal on probleemile raudkindel ja selge vastus. Et kas siis raha on piisavalt või mitte, ja kui ei ole, siis millal ja kuidas see rahandus­ministri käest saadakse. Parteisõdur tingimusi seada ei saa ega tohi.

Sarnaselt eelmise korraga võinuks uut ministrit otsida erakonnavälistest ringkondadest telefonitsi õngitsedes. See oleks osutunud raskemakski kui viimati presidendikandidaadi otsimine ja katsest loobuti enne alustamist. Iga mõtlev ja valdkonnas autoriteetne inimene küsib esimesena pakkumise tingimusi. Keskerakonnal aga midagi pakkuda ei ole. Töö on tähtajaline ning inimene, kes soovib tähtajaks mõne tulemusega lõpetada, küsib kohe, kas ja kui palju „kaasavara“ tegutsemiseks antakse. Mitte lubaduse, vaid riigieelarve rea kujul. Pole kaasavara, ei tule ka nõusolekut. Teine küsimus on, kas saab tegutseda vabalt ja valdkonna huvidest lähtuvalt või algab, nagu seni kombeks, parteitu inimese parteisse sundimine. Miks peaks keegi, kel rohkelt mõistust peas ja aega parteistumise kaalumiseks olnud aastaid, kui mitte aastakümneid, nüüd ühtäkki hülgama oma senised vaated või vahetama need tähtajalise töö ja talle võõra erakonna hädavajaduste kasuks? Kes auväärsetest kultuuritegelastest oleks valmis kustumatu häbitundeta ja sõjajärgse punaideoloogilise fanatismi vaimus kuulutama avalikult, et „erakonda ei paluta, ei tulda kui lasteaeda, seepärast südagi valutas ja selle pärast läks aega“?

Kiirkorras punktivõiduna hõikaski Keskerakond kolmapäeva õhtul uue ministrina Tiit Teriku välja. Sellest kiirnõustujast on inimlikult kahju, sest ta kuulutab end automaatselt ebausaldusväärseks isikuks, kellel aujanu ja edevus on hetkeks meeled halvanud ning kes on valmis pea ees tundmatusse tormama. Juba nimetatule lisaks peab tõsine ministrikandidaat olema enne nõustumist hoolega läbi töötanud koalitsioonilepingu, valitsuse tööplaani, riigieelarve eelnõu, värskeima majandusprognoosi, seniste kriisipakettide sisu ja mõõdetud mõju, valdkondike esindusorganisatsioonide seni vastuseta pöördumised, palved ja ettepanekud, aga ka minis­teeriumis ootel olevad pooleli tööd, alustades alles äsja päevakorral olnud vabakutseliste loovisikute sotsiaal­kaitsest ja lõpetades rahapuuduses häviva kultuuripärandi päästmisega.

Milline on ministri väljavahetamise juures peaministri roll? Väiksevõitu, aga seda teab Jüri Ratas mõistagi Kaja Kallasest paremini, sest EKRE saatis tema kabinetti iga vahetusega uusi ja hullemaid. Siiski olnuks Kallasel võimalus oma „töist“ koalitsioonipartnerit avalikkuse kaudu mõjutada, haarata vähemasti suhtekorralduslik initsiatiiv. Kuid uue ministri oodatud omaduste avaliku defineerimise asemel otsustas peaminister hoopis laskuda sõgedasse vaidlusse ametist lahkunud Anneli Otiga selle üle, kumb valitsuses toimunu kohta valetab ja kumb mitte. Mis tähtsust sel enam, kui kriisiabi loomevaldkonnale ei ole ega tule. Hoopis kõvem sõna olnuks, kui peaminister peale ootuste uue ministri omaduste osas oleks kuulutanud näiteks seda, et ei kavatse valitsuses taluda ühtki inimest, kes norib tüli rahandusministriga või heidab väljakutse Reformierakonna raha- ja maksupoliitilistele kinnis­ideedele. Või veel parem, peaminister võinuks teenida kerge punktivõidu, kui vastuseks Anneli Oti süüdistustele teatanuks, et kultuuri hädavajadused ei vormunud valitsuse otsuseks ministri tegemata töö tõttu. Et aeg ei anna oodata uue ministri kohanemiseni, siis otsustas ta koos rahandusministriga suunata kultuurivaldkonda rahalise toetuse paketi üle ministri pea, kuid ministeeriumi arvutusi arvesse võttes. Oleks ilus olnud.

Kuni aga kassaluugi kohal ripub silt „Raha ei ole ega tule“, ei ole erilist vahet, kes kultuuriministri kabineti ajutiselt asustab.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht