Kõnnitee peatänava asemel

MERLE KARRO-KALBERG

Kohe saabuvate kohalike omavalitsuste valimiste üks keskne teema suuremates linnades on keskkond ja ruum ning eriti seal liikumine. Hea, inim-, mitte automõõtmelise linna teema on vaikselt aastaid vindunud, ent ajapikku siiski tuure kogunud. Nüüd on lõpuks olemas kriitiline hulk teadlikke kodanikke, kes tahavad elada linnas, kus saab liigelda rattaga, jala või ühissõidukitega, linnas, mis on täis parke ning mänguväljakuid, linnas, kus on hea olla nii sülelapsel, tema vanemal kui ka vanavanemal. Põhimõte, et mõnus elukeskkond on selline, mis sobib kolme- ja 80aastasele, aga ka lillele ja loomale, on jõudnud parteide valimisprogrammi. Ja see annab lootust, et mõtteviisi muutuseks ja tegelikuks rohepöördeks ollakse valmis.

Lootusrikkana näivad ka parteide pealinna valmisprogrammid, kuid õhin kustub üsna kiiresti, kui neisse süveneda. Eriti aga hakkab närima küsimus, kuhu on kadunud Tallinna peatänava plaan.

Reformierakond lubab muu seas seista selle eest, et lapsed saaksid minna ise kodunt kooli ja trenni ning et pealinnas oleks palju omanäolisi asumikeskusi, kus kõige eluks oluliseni jõuab jalgsi või rattaga 15 minutiga.

Sotsiaaldemokraadid tahavad ellu viia rattastrateegia, üldises KOVi valimisprogrammis on kirjas, et rohealade planeerimisel tuleb lähtuda ennekõike tänapäevastest liigirikkust toetavatest põhimõtetest ja panna suuremat rõhku lillemuru, rohttaimede ja põõsaste osakaalule.

Eesti 200 soovib läbi viia rohepöörde igas omavalitsuses.

Keskerakond lubab muu hulgas käima panna metroobussi, rajada kõnniteed sinna, kus neid veel pole, ning teha koostööd teiste Läänemere maade riikidega, et vähendada merereostust ja tõsta liigirikkust.

Vastuvoolu ujub mitte just kuigi üllatuslikult EKRE, kelle Tallinna programmis on eraldi lõik pühendatud küll kergliiklejale, kuid unustatud pole siiski ka autojuhti: lubatakse parkimistasu vähendada ja parkimiskohti rajada. Autojuhtide huve pole unustanud ka Keskerakond, kes lubab rohelise pealinna lainel hõljumisele vaatamata veel suurendada liiklussõlmi ning pikendada tänavaid.

Kõige populaarsem näib olevat trammiliikluse kui säästliku ühistranspordi arendamise lubadus. Selle leiab nii Reformierakonna, Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide kui ka Eesti 200 visioonist. EKRE tahab rajada lausa õhutrammi! Mõneti lubatakse Tallinnas asja, mis on juba töös, milleks on raha juba taotletud ja leitud. Unistada võib aga loomulikult suuremaltki.

Kui sirvida parteide valimislubadusi näiteks pealinnas, tahaks ikkagi teada, mis siis päriselt ära tehakse. Põhimõtted kõnelevad nüüdisaegsest lähenemisest ruumile, aga millised on konkreetsed teod, mis teooria tegelikuks ruumiks vormivad? On need kõnniteed kohtades, kus neid pole olnud, on see tramm igas linnaosas (ja kust võetakse sellele ruum?) või kirjandustänav? See kõik on piisk meres.

Uusi ideid muudkui tulistatakse, andmata endale aru, et tegelikult on ripakil mõned head vanad projektid, millest oleks valimisedu ja tegeliku rohepöörde mõttes ehk rohkem kasu kui uitmõtteist rajada Skåne bastionile Baltimaade suurim mänguväljak (Reformierakond) või klindipark Lasnamäe servale (Keskerakond). Kõiki valimisplatvorme vaadates tekib küsimus, kus on kaua oodatud, lubatud ja kavandatud Tallinna peatänav. Miks ei luba keegi seda valmis ehitada?

Kui peatänava projekt 2019. aasta suvel lauasahtlisse lükati, olid opositsiooniparteid varmad kritiseerima, lubama ja halvaks panema. Nüüd, kui on võimalus üles näidata poliitilist tahet ning suur, aga mõtteviisi kõige enam muutev projekt ellu viia, rajada üks hea ruumilõik, mis näitaks, et ka pealinnas saab teisiti, on tuli kõigi silmis kustunud. Peatänav on rahulikult unustatud sahtlisse, kuhu ta omal ajal lükati.