Kontrollige oma soorituspinget

TRISTAN PRIIMÄGI

Hiljuti tabas mu ajaleht Pealinn salakavalalt reipa tänavaküsitlusega: mida kavatsen koolivaheajaga peale hakata? Jäin vastusega esialgu jänni, sest tõepoolest – mida? Koolis ma enam ei käi (midagi peab elus hästi ka olema), kooli­ealisi järeltulijaid mul pole, õpetajana ei tööta. Võiksin ju sellest seosest täiesti loobuda, aga … Soorituspinge ei luba. See küsib vaikselt ikka kuklas edasi: mida siis? Ja mõne aja pärast: MIDA?

Üks lemmiktegelane, kellega üldse samastuda tahaksin, on Priit Pärna multifilmist „Aeg maha“ rohelise peaga rohelisetriibuline kass, kes ei suuda filmi algusepisoodis kuidagi oma hommikusi vajalikke toiminguid õigesse järjekorda sättida ja nii ta siis ekslebki toas ühest nurgast teise – lamp-prillid-rätik-hari-taburet-kell –, ise nendesse argisekeldustesse tasapisi ära lahustudes. lampprillidrätikharitaburetkell. Linnastressi tekkepõhjusi võiks sellisena ette kujutada küll.

Kodune vaba päev peaks ju välja nägema täpselt vastupidine, s.t ülima tegevuslikkuse vastand peaks olema täielik tegevusetus, aga ei ole. Kui manipuleerida veidi kiirusemuutjaga ja reguleerida ülikiire „aeg maha“ kiiruse pealt üliaeglase peale, siis milline on tulemus? Lähemal vaatlusel täpselt sama: tahaksin vaadata kaks osa halba seriaali ja siis, pärast teepausi ja aknast väljavahtimist vaadata veel kolmandagi, sest ma olen nõrk inimene. Tahaksin lõpuks ometi põrandalt ära koristada selle osa plaadivirnast, mis hakkab mulle jalgu jääma, osa asju tuleks viia keldrisse ja panna õige koha peale ja … hm, tuleb natuke taas järele mõelda, kuidas täpselt. … Mida ma tegema pidingi?

Sellise aeglustamise puhul on tegevuse skeem küll sama, aga efekt täiesti vastupidine. Lahustumise asemel leiab aset mingi selginemine. Jõuab kohale arusaam, et koduses miniuniversumis on kõik asjad täiesti põhjendatult vale koha peal. Põhjuse-tagajärje ahelad on asjade teise kohta liigutamisel veninud kohati nii pikaks, et nende lahti harutamiseks (või vähemalt selle kaalumiseks) ongi vaja üht korralikku vaba päeva. Ja mõtte vabastamiseks tuleb vahele lugeda mingit jampsi. Ja et aju töötaks, süüa üks võileib.

Kuidas nüüd siis vormida entusiastlikule lugejale see vastus lööklausesse, et alltekstiks oleks üks hea õppetund aja funktsionaalsest kasutamisest? Meenuvad sõprade-elupõletajate kunagised üleskutsed üliaktiivse elustiili propageerimisel à la „Ela vaid pool päeva korraga“ või „Elu tuleb elada kiirusega 500 krooni tunnis“. Seda võidu­jooksu pole ju võimalik võita. Soorituspinge tahab mulle jätta illusiooni, et ööpäevas on rohkem kui 24 tundi. Ja mulle tundub, et kogu seda puhkuste ja vaheaegade diskursust valitsevad need inimesed, kellel on tavaks öelda „mul on jube kiire“ või „mul pole üldse aega“. Mis alust on meil arvata, et nad puhkuse ajal suudavad maha rahuneda? Puhatakse täpselt samamoodi: tegevusrohkelt ja finišilint silme ees.

Ärge muretsege, kallid puhkajad! Küll see finiš ükskord tuleb, tahate või ei taha. Aga kui pärast viimast finišeerimist Peetrus peaks küsima: kuidas puhkasite?, siis tahaksin talle – hakkamata ette lugema kohti, kus ma käisin või mis ma tegin – vastata lihtsalt: hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht