Kord siga iidse tamme all …

Kui mõõtmine ei anna soovitud tulemust, ei ole viga mõõtjas.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuldrannake, kuldrannake – nii hüüavad meeskoorid laulupeol igatsevalt juba terve sajandi. Irvhammaste tõlgenduses kirjutanud Ado Reinvald luuletuse inspireerituna sellest, kuidas ta pärast pikka prassimist kõrtsist kuidagi koju ei jõudnud, sest kallas ei tahtnud kuidagi lähemale tulla ja elumeri oli lainemägesid täis. Poeedile, kellest Mats Traat on kirjutanud, et leivavilja vana luuletaja / kuskilt osta ei saa ega jõua, peab tema eraelulise ja majandusliku saamatuse andeks andma – laul sai ju ilus!

Aga mida teha valitsusega, kes kodanike antud volituse sihipärase kasutamise asemel ühiskonna arengueesmärkide saavutamiseks samamoodi teadmata suunas tuigerdab, ainsa kindla tagajärjega, et taskutes ulub peagi samasugune tuul nagu luuletajal ja riigieelarve seletuskirja peab varsti kirjutama sama rea, mille Reinvald Traadi ballaadis: Marki osta ei jõua! Loomulikult on riigijuhtimine raske töö, sest lõputult tuleb ette Eesti otsustajatest sõltumatuid väliseid asjaolusid, pandeemiaid, turgude turbulentsi ja volatiilsust, suurriikide mõjusfääride poliitikat, tõrkeid tarneahelates ja mis need ilusad fraasid kõik ongi. Ehk Reinvaldi sõnadega: oh, siiski raske, vilets järg / sest – tee on hirmus pikk ja märg. Kes ja kuidas kelle teed märgab, sellele saab ühiskond tõeseid vastuseid igapäevasest tõsielusarjast „Koalitsioon tööhoos“, kus meistermärgajaks on tõusnud fraktsioonijuht Jaanus Karilaid. „Kas sellist Eestit tahtsimegi?“ küsiks vana vabadusvõitleja siinkohal.

2019. aasta oktoobris esitlesid statistikaamet ja riigikantselei ühistöös valminud veebirakendust Tõetamm. Liiga palju avalikku tähelepanu ei ole see toode oma senise veel lühikese elu jooksul pälvinud, kuigi võiks. Nimelt leiti sellega viis, kuidas teha igaühele tuttava valgusfoori kolmevärvilise lahenduse abil riigi arengukavade ja -strateegiate lihtlugejale kontimurdev salakeel mõistetavaks. Tõetamme lehtede värv näitab, kas valitsuse ja parlamendi kinnituse saanud eesmärkidele liigutakse lähemale või mitte, kas valitud indikaatorite näidud paranevad või on loodetud tulevik võimule püüdmatu nagu päikesejänku.

Kahjuks ei ole Tõetamme rakenduses võimalik hõlpsalt jälgida puulehtede värvi muutumist ajas. Siiski on stardihetke pilt veebis leitav ja selle võrdlemine praeguse seisuga ei tohiks valitsust rõõmustada. Tõetamme foori kolm tuld roheline-kollane-punane tähistavad vastavalt seda, kas eesmärk on täidetud, liigutakse eesmärgi poole või ei liiguta eesmärgi poole. Protsentides oli 2019. aasta seis 55-22-23, aga on nüüd 39-32-29 ehk teisisõnu on punaste tammelehtede arv kosunud kolmandiku võrra ja kunagi rohelistest on närbunud tervelt 40%. Vähikäik missugune ja kui samas vaimus jätkata, saavutab Eesti riigivõim endale seatud eesmärkide täieliku, sajaprotsendilise täitmata jätmise ammu enne ülemstrateegia „Eesti 2035“ kehtivusaega.

Tõetamme foori kolm tuld roheline-kollane-punane tähistavad vastavalt seda, kas eesmärk on täidetud, liigutakse eesmärgi poole või ei liiguta eesmärgi poole. Protsentides oli 2019. aasta seis 55-22-23, aga on nüüd 39-32-29.

Statistikaamet

Tõetamm ei näita mõistagi kogu tõtt, sest mõõdetavaid eesmärke on riigi arengukavadesse pandud üsna meelevaldselt, näiteks kultuuri ja spordi oksal on vaid neli lehte ja nende hulgas ainus roheline 63,5% taset näitav heas ja rahuldavas seisundis ehitismälestiste osakaal. Kuna aga aastal 2014 oli sama näitaja 72,5%, võib vist öelda, et asjade seis ei ole paranenud, sest näiliselt rahuldav tulemus on saavutatud ambitsiooni vähendamisega, mitte jõupingutuste ja rahastamise kasvu abil.

Selge on ka see, et statistika­ametini jõuavad värsked mõõtmisandmed mõningase hilinemisega. Näiteks võib arvata, et tammefoori järgi puha punased kolm lehte julgeoleku ja riigikaitse oksal võivad olla Ukraina saja sõjapäeva jooksul värvi vahetanud. Mullu oli mõõtmise järgi kallaletungi puhul Eestile valmis riigikaitses osalema 57% elanikest, kuid kõik värsked andmed maastikult lubavad oletada, et otsekonfliktis Venemaaga võiduvõimaluse nägijate ja selle pinnalt vaprust kogunute hulk on märkimis­väärselt kasvanud. Kui ukrainlased on kord Venemaa vägede Pihkva dessantdiviisi lömastanud, siis on selle linna vallutamine ju ainult ühe jalaväebrigaadi kiire ja ohvriteta rännakmarsi kaugusel.

Samamoodi võib arvata, et tänavusi tibusid kokku lugedes saavutab Eesti tänu Ukrainale relva- ja muu abi andmisele ennenägematu tulemuse tegeliku välisabi arvestuses. Aga arengukavadesse pandud mõõdetav tulemus on välisabi suurus välisministeeriumi eelarvereal, mis jätkab tumepunases. Tõsi, meie kodanikud on siin riigivõimu eest töö ära teinud ja praeguse teadmise järgi vabatahtliku repardi korras Ukrainasse rohkem raha saatnud, kui on seda jõukale riigile piinlik ja põhjamaalastele kohatu 0,2% SKTst ametlikku arenguabi (ELi keskmine oli 2020. aastal 0,41% liidu SKTst). Siia juurde on kohane meenutada, et meist rikkamad ELi netomaksjad kosutavad Eesti riigieelarvet ligi miljardi euroga aastas, mistõttu võib ka öelda, et kui mingi pisku endast vaesematele hädalistele arenguabina siirdamegi, siis on see võetud sakslase, hollandlase ja rootslase taskust. Seda maksab silmas pidada ka kõigil neil, kelle igapäevane leib on suuremate klubikaaslaste ja liidu toimetulekusse netomaksjate, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa ning nende juhtide reeturiks tembeldamine ja muidu siunamine.

Peale julgeoleku ja riigikaitse ning välispoliitika ei vilgu Tõetamme oksastikus ühtki rohelist tulukest transpordi alal, midagi head ei ole näha ka sidusa ühiskonna, tervise ja siseturvalisuse okstel. Positiivselt üllatavad energeetika ja keskkonna oksad, kuid kui mõõtmine on objektiivne, võib sealgi ennustada tagasilööke, kui pidada silmas, millise innuga on ministeeriumides taas hakatud põlevkivist vitamiine ja lageraiest majanduskasvu otsima ning jäätmeringluses loetakse kangelasteoks seda, et napilt on trahvist pääsetud.

Omamoodi huvitav arengupeetus avaldub ÜRO säästva arengu kokkulepete põhjal arvutatava ressursitootlikkuse alal (riigi majanduslik tulu eurodes ühe kilogrammi materjali kohta). Aastal 2020 oli Eesti näitaja 63 senti, aastal 2000 aga 58 senti, mis teeb paranemiseks viis senti 20 aastaga. Selles tempos Eesti strateegiliseks sihiks seatud 90 sendini aastaks 2035 kindlasti ei jõua ja hoopis püüdmatuks unistuseks jääb liikuda ligilähedalegi Euroopa Liidu praegusele keskmisele, mis küünib üle kahe euro kilogrammi kohta. Aga puidu- ja maavararikkas Soomes ja Rootsis on näitaja samuti alla euroliidu keskmise, õigustatakse Eesti kehva näitajat teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas. Järelikult ei peagi midagi tegema, sest kurjade konstantidega võidelda on sama lootusetu kui saatanaga.

Tõetamme raputamisel pudeneb niisiis peamiselt mädaseid või muidu viljatuid tõrusid ning vanas vaimus jätkates on puu peatselt suvelgi raagus. Kas ja kuidas saaks paremini? Riiki valitsevatele parteidele meelepäraseim oleks, kui keskkonnaminister kirjutaks välja Tõetamme raieloa, sest pole puud, pole probleemi. Põhjenduse leiaksid ministri propagandistid otse rahvuseeposest, sest eks kasva iga tamm liiga suureks. Varjab saare, kuu ja päikesegi, seega tuleb maha raiuda. Üldse võivad puud elusolendiks pidada üksnes puukallistajad, asjaliku eluedendaja silmis on puu ikka puit, väärindatav ressurss, mille igast kilost annab 65 senti raha välja pigistada. Tõetamme tüvest saab aga lõputu hulga suuri ja okstest väiksemaid valvevalesid voolida.

Teine võimalus nõuab valimis­õiguslikelt kodanikelt pingutust ja mitte ainult järgmise aasta märtsis, kui valijate tahtel pannakse kokku riigikogu uus koosseis ja selle enamus nimetab ametisse valitsuse. Erakonnad, nagu kogemus kinnitab, hakkavad liigutama alles siis, kui iganädalane reitingupäev ei näita neile meelepärast toetusprotsenti. Küsitlusse vastajaks sattumise võimalus on küll ainult üks tuhande vastu, kuid igal nädalal see kellegagi siiski juhtub. Need õnnelikud saavad kiiresti ja mugavalt kasutada odavaimat protestivormi, saata sõnumi, et ei ole rahul ühegi erakonnaga pakutud nimekirjast. Kõiki kombinatsioone on ju proovitud, aga tulemus on sama: kõik jooksevad tagurpidi, eesmärgist kaugemale – ja tamm närbub. Reitinguga peaks otsustajaid premeerima alles pärast tamme kastmist, mitte sellest kavatsusest kaunilt laulmise eest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht