Kuhu meil minna on?

KARIN PAULUS

Viimasel paaril nädalal on kõik saanud suurepärase sissevaate tulevasse vanuripõlve. Liikumine on piiratud, ringitraavimise asemel tuleb asju ajada paikselt ja tubaselt, sissetulekud lubavad kõike muud kui helget homset. Aheldatud Prometheusena tahaks end lahti tõmmata, loobuda kaela sadanud kodukooliõpetaja, tervishoiuspetsialisti, koka ja koristaja ametist. Keskendumisraskustes – pere trallimas ümber kodukontori töötaja – võib ju mõelda qi gongist või mõnest muust kehalist harmooniat loovast tervisevõimlemisest, aga katsus sa leida see vaikne nurk!

Tallinn sulges oma mängu- ja spordi­­väljakud, Tartu pühaduse­rüve­tusena Pirogovi platsi, ühismeedia kajab kriitikast Stroomi rannas jalutajate vastu. See kõik sunnib küsima: kuhu meil siis õieti minna on?

Karantiinivabal ajal võitleme entusiastlikult noorte digisõltuvusega, aga nüüd sunnime lapsed väega ekraani ette. Igale lapsele arvuti! Vahest lausa kaks! Olen täitsa veendunud, et ainult toas istumine pole kasuks kellelegi. Pigem tugevdagem ikka immuunsust – laskem päikesel tedretäppe küpsetada ja hingakem Euroopa mõttes ikka väga puhast õhku. Maale sõita ja sauna kütta pole kõigi privileeg, autoga rappagi sättides võib sattuda massi­kogunemisele.

Praegune hügieeniliikumine paljastab väga kenasti, mis on meie avalikul ruumil viga ning milliseid paiku õues viibides eelistatakse. Lapsed tahavad mütata ja tegutseda. See ei pea tingimata olema hankega sündinud imevigur, piisab, kui anda marakratile oks kätte ja ta hakkab kohe lompidel jääd toksima. Ronimiseks sobib katalaani arhitekti Antoni Gaudí kodukootud variant: von Glehni krokodill ja kasvuhoone!

Tegelikult patseeriks ja puhkaks enamik meist jalga meelsasti ka tavalistel tänavatel ja hoovides, mitte ainult väikevormidega äestatud Reidi teel või iseseisvuspäevaks eostatud paikades. Kuigi liikumist on praegu vähe, näeme ikka, et majade ümbrus ja platsid on autosid täis. Uusi rohelisi oaase ja parke enam ei rajata. Jah, mõnesse kohta on istutatud hurraaga tammesid, aga no puupõld ei ole orgaaniline mitmekesisus.

Üks ohutu kultuurne meelelahutus võiks olla arhitektuurirännakud. Maju saab väga hästi ka väljast vaadata ning seejuures hea avaliku ruumi üle mõttetalguid pidada. Näiteks meie käisime kaemas, kuidas kulgeb ühe eriskummalise puitpalee, Saue vallamaja (arhitektid Karli Luik, Johan Tali) ehitus. Väga futuristlik, nagu piltidel tundus, see polnudki, pigem haakub rahvalikult laiakarniisilise, n-ö tarbijate-kooperatiivi-arhitektuuriga.

Veel tasub minna näiteks Raplasse, kus vana koolihoone sappa on ehitatud uus hoone (Salto) ja kus jõesängi ümbrus on põnev. Lähedal on Kavakava uudisväljak – see on nii napi kujundusega, et te võib-olla ei leiagi seda üles! Täielikus perifeerias õilmitseb Toomas Reinu Rapla KEK, millega saavad teismelised täita Snapchati ja Instagrami.

Terviseameti kodulehe ja musta riietatud telediktorite asemel soovitan ma Tartus vaadata Riia mäel treppe meenutavaid kortermaju (Salto). Võimsad ja kentsakad! Ja miks mitte võrrelda nende ümbrust Karlova juures oleva suurarenduse ja Päeva pargiga! Või minna oma silmaga kaema Arhitekt 11 loodud Tartu ülikooli Deltat Emajõe kaldal, et kas on ikka õilis ehituskunst või mitte.

Tore üllatus võiks olla ka Kohtla-Järve riigigümnaasium (Boa), mis oma punaste tellisseintega klapib kenasti Nõukogude aja kortermajadega. Hendrik Aguri tähelepanu-maniakaalsetest viguritest hoolimata on see täitsa hea uus asi. Muidugi võiks üle kaeda ka rumalalt kasutuseta jäetud Anton Soansi funkkoolimaja (1939) ja õigeusu funkkiriku (1938).

Mulle tundub, et eriliselt õilistav oleks minna ka meeleparandusretkele Vastseliinasse. Seal on imeilusad varemed, aga ka väga äge roostestatud metallkestaga külastuskeskus Kaos Arhitektidelt. Mõtteliselt võiks enesele anda ehk indulgentsigi. Kalmistudki pakuvad mitte ainult ajalikkuse tunnetust, vaid rammusat skulptuuriloolist vaimutoitu. Kodumaist kulgemisainest on neis aeglastes päevades küllaga!