Kuu lõpuks on kõik surnud

Riigi ega majanduse juhtimine ei ole parteiliste kingituste võistlus.

KAAREL TARAND

Detsembri alguses andis Indrek Neivelt kaasmaalastele teada, et Eestis on alanud keskklassi hävitamine. Ta ei täpsustanud, kui suur osa ühiskonnast keskklassi kuulub ning kas see seltskond likvideeritakse klassina nagu kunagi kulakud. Võiks oletada, et Eestis kui täpselt Euroopa Liidu keskmiselt kihistunud ühiskonnas peab end keskklassi kuuluvaks isegi rohkem kui keskmise kolme tulukvintiili 60% elanikkonnast. Neivelti mõte läks hoogsalt lendu ning keskklassi peatset hävingut jutlustavad nüüd poliitikud ja meedia, kuigi jätavad täpselt osutamata, kes on hävitaja. On see ehk rahvusvaheline imperialism ja välisagendid, Euroopa Liit, Nord Pooli börs, Eesti valitsus, aplad energiaettevõtted või kõige tavalisem kahtlusalune Moskvas?

Ühiskonda raputab energiašokk“ (Eesti Päevaleht), „Elektrišokis Eesti“ (Postimees) ja „Elektrišokk“ (Õhtuleht) on ajalehtede üksmeelne diagnoos peal- ja juhtkirjades. Šokk võib viia alajahtumise ja surmani ning kui hävib keskklass, siis loomulikult ei ole mingit ellujäämisvõimalust ka ühiskonna vaeseimal viiendikul. Aga vist ka mitte rikastel, sest aasta alguses ühismeedias vallandunud edevusevõistluse käigus avaldatud elektriarvetest selgub, et maa paremad pojad ja tütred maksavad ühe kuuga ära mediaaninimese aastatulu.

Olen end aastaid nii tulu, kulu kui ka vara poolest keskklassi hulka arvanud, aga küllap olen sealt kuidagi nüüd välja pudenenud, sest šokiseisundit ei ole ning ka mu keskmiselt kodumasinatega varustatud kodu viimasel elektriarvel oli nii väike kahekohaline arv, et sellega pääseb vist küll ainult mudaliiga võistlusele. Sellest hoolimata tegeleb ka minuga terve valitsus, kellelt saan kuus viie euro kaupa võrgutasu toetust, ja tema opositsioon, kes koostab aina pöörasemaid päästeplaane uppuva keskklassi kaldale toomiseks. Kogu poliitilise võimu üksmeelne vastus presidendi väitele aastavahetusel, et üheskoos saame hakkama, on: „Ega ikka ei saa küll. Parteide ja valitsuse targa ümberjagamise ja abita kindlasti mitte!“

Andmed ühiskonna ja leibkondade majandusliku olukorra kohta kõnelevad aga muust kui šokist, nälja- ja külmasurmast. Esiteks ei ole juhtunus midagi ootamatut, vähemasti kõigi kristlaste ja nende jaoks, kes on kuulnud midagigi majanduse tsüklilisusest, mistõttu vahelduvad tõusud ja langused, rammusad ja lahjad aastad. Vanemad elanikud peaksid ka mäletama, et kunagi krooni ajal oli kiire inflatsioon ja hinnakasv, millega sissetulekute kasv alati kaasas käia ei jõudnud, elu lahutamatu koostisosa. Ja oli aeg 1990ndatel, mil elanikkonnal säästud üldse puudusid. Möödunud suvel kinnitas Eesti Pank, et majapidamistel oli ainuüksi pangahoiuseid rohkem kui 10 miljardit eurot, sellele lisaks ligi 9 miljardit ettevõtete hoiuseid. Kuskilt ei ole näha, et poole aastaga oleks elanikud selle kõik suutnud sirgeks tõmmata.

Jah, on neid, kellel läheb väga halvasti, aga ka neid, kel läheb väga hästi. Eesti konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeetri kindlustunde indikaator oli detsembris –10, tunduvalt parem kui aasta varasem –18 või, kui kriisiaegu võrrelda, 2009. aasta alguse –29. Seega ei ole leibkondade majanduslik seis ja enesetunne keskmiselt hiilgav, kuid siiski mõnevõrra parem kui viimase finantskriisi haripunktil. Mäletatavasti ei kadunud keskklass ka toonase šokiteraapia tagajärjel.

Statistikaameti leibkonnauuringu järgi oli keskmise leibkonnaliikme netotulu 2009. aastal kuus 394 eurot, 2020. aastal aga 848 eurot ehk 2,15 korda suurem. Tarbijahinnaindeks kasvas (1997=100) 2009. aasta 179 punkti pealt lõppenud aasta 238 punktini, mis tähendab, et keskmise elaniku ostujõud sel perioodil kasvas 1,62 korda. Seega, kui tuldi toime finantskriisiga, siis nüüd peaks elukalliduse kasvuga toimetulek olema kõvasti lihtsam. Eriti veel seetõttu, et praegu on Eestis selle sajandi peaaegu suurim tööhõive (viimastel andmetel 660 000 hõivatut 15–74aastaste hulgas), mis jääb mõne tuhandega alla ainult pandeemiaeelsele aastale, aga on ligi saja tuhande võrra enam kui 2010. aastal (568 000). Inimestel on tööd ja palka, millega arveid tasuda. Keskklassist kiiremini on paranenud nn palgavaeste ehk väiksepalgaliste olukord. Euroajastul on alampalk kasvanud 2,23 korda (ja suurenenud maksuvaba miinimum) ning ainsana ei kinnitanud muidu iga-aastast alampalga tõusu 2020. aastal end sõnades vaeste pärast kas või surnuks joosta lubanud Keskerakonna-EKRE-Isamaa koalitsioon ehk Jüri Ratta juhitud valitsus.

Leibkondade sundkulud (eluase, toit ja transport) moodustavad Eestis ligikaudu poole kõigist kuludest ja see on Malta erandiga nii kõikjal Euroopas (aastal 2010 oli sundkulude osakaal Eestis 55,9%, aastal 2020 52,5%). Keskmine kulu eluasemele leibkonna liikme kohta (16,3% kõigist kuludest) kasvas 2010. ja 2020. aasta võrdluses 597 euro pealt 933 euroni ehk 1,56 korda, tunduvalt vähem kui keskmine palk samal perioodil (1,82 korda). Mõistagi sõltub eluasemekulu suurus ja osakaal leibkonna tüübist. Üksi elav alla 65aastane kulutas 2020. aastal eluasemele 1800 eurot, lasteta tööl käiv paar kahe peale kokku 2280 ja kahe lapsega paar kokku 2570 eurot.

Isegi valel eeldusel, et leibkondadel üldse sääste ei ole, energia, toidu ja transpordi pealt säästmine võimalik ei ole ning eluasemekulu sel aastal kahekordistub, peaks suurem osa leibkondadest end ikkagi suutma ära majandada hiljemalt aasta pärast saabuva järjekordse palgatõusuni, kui tõmbab ajutiselt kokku oma vaba aja veetmise ja püsikaupade ostmise edasilükatavaid soove. See oleks halb sõnum restoranidele ja teatritele, aga eks neid saaks valitsus abistada elanike elektriarvete mõistusevastaselt kinnimaksmisest vabaneva rahaga.

Ma ei taha selle arvupuru puistamisega sugugi lugejat kiusata, vaid kõigest emotsioonist paksu üldpilti pisut tasakaalustada. Statistika on kõigile kättesaadav ja keskmisele inimesele taandatult võimaldab igaühel end skaalale paigutada ning mõtiskleda, mida ma õigesti või valesti teen, kui olen keskmisest kaugel, olgu odavamal või kallimal poolel.

Statistikaameti analüütik Märt Leesment osutas ameti blogis juba poole aasta eest, kui „energiašokid“ olid veel mägede taga, et leibkondade enesetunne on võrreldes aastaga 2016 pisut alla käinud ning hõlpsasti tuleb ots otsaga oma sõnul kokku vaid 45% leibkondadest (2016 – 60%). „Võib-olla peitus põhjus elatustaseme kasvuga kaasnenud kõrgemates standardites. Soovid ja ootused kasvavad ajas ja heaks eluks on vaja üha enamat,“ järeldas ta. Valitsuse asi ei ole aga rahastada inimeste ootusi, tundmusi ja unistusi. Ümberjaotamisega peab aitama ainult objektiivselt hätta sattunuid, aga mitte toimetulijatele peale suruma abitu ülalpeetava staatust, kuigi võimu nuripeeglis võib sõltlaste arv tähistada võimu suurust ja vabade ise toimetulijate hulk võrduda ebalojaalsusega.

Andmepuuduses (või on see huvipuudus?) vaevlevale valitsusele võiks meenuda, et praegu käib registripõhine rahvaloendus ja juba mõne nädala pärast on riigi käes inimeste elukoha ja -ruumide kohta kõigi aegade täpseim andmestik, mille ühendamine maksuameti, pensionikassa ja lastetoetuste andmestikuga nõuab vaid mõnda näpuliigutust. Kui peaks selguma, et eluasemekuluga on kimpus mõned kindlat tüüpi leibkonnad (eelduslikult pensionärid, eriti üksikud, lastega pered, väiksepalgalised jne), siis neile saab suunata ka toetusraha. Ja seda otse, alandava ja kuluka bürokraatiata. Kõik instrumendid on ju olemas. Arvesse võttes üle ääre ajavat maksutulu eelarves, ei ole midagi lihtsamat kui hädasolijate aitamiseks suurendada ennaktempos pensione, lapsetoetusi, maksuvaba tulu määra. Sellega, et lapsi ja vanu peab ülal pidama, on eeldatavasti kõik töötavad ja tulu teenivad inimesed nõus, aga mitte sellega, et valitsus üritab nende eneseväärikust maha kiskudes teha neist ülalpeetavad ja sõltlased.

Eesti keskpank ennustab hinnasurve kahanemist ja leibkondade reaalse ostujõu taastumist alanud aasta teises pooles. Seega peaksid need, kel sääste on, nende najal talviselt krõbedad energiaarved suutma tasuda ja säilitada toimetuleva inimese eneseväärikuse, mis annab võimaluse võimulolijatelt kartmatult nõuda nii pikaajalist energiamajanduse arendamise plaani kui ka selget, ökonoomset, täpset ja alanduse komponendita süsteemi abivajajate aitamiseks praeguse kuluka huupi rapsimise asemel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht