Läänetargutus ja ida-Twitter

KATRIN TIIDENBERG

Möödunud kahe kuu jooksul olen tabanud end liigitumast kategooriatesse, mis seni on tundunud vähese tõlgendusjõuga, ehk isegi pisut piinlikud: baltimaalane, idaeurooplane. Olen näinud seda tegemas ka teisi. See, et ohuga kaasneb sümboolsete piiride nihutamine, uuteks „meie“- ja „nemad“-gruppideks kalgendumine, on vana tõde. Paljude identiteediteoreetikute meelest on meie mina üleüldse üks pideva samastumise ja eristumise harjutus. Ma olen, kes ma olen, sest ma samastun teatud gruppide, kategooriate ja ideedega, ent mitte teistega. Seda, kas ja mil määral venelaste andestamatu sõda Ukrainas toob kaasa Baltimaade ja Ida-Euroopa kujunemise geopoliitiliselt koherentseks sfääriks ja arvestatavaks asjatundlikkuse allikaks, näitab aeg ja kommenteerivad kindlasti teised. Minule näib, et üks sõja kõrvalmõjusid on enneolematu Ida-Euroopa küljetunde väljakujunemine ühismeedias, spetsiifiliselt tahan rääkida nö idarindest Twitteris.

Praegune sõda sünnitab sootuks uue meta-võrgustiku – ida-euro-twitteri.

Twitteril on maailmas ~440 miljonit kasutajat, USAs on ta populaarsuselt neljas platvorm. Eestis pole Twitter nii populaarne, ehkki aastate jooksul olen huviga jälginud eestikeelse säutsu­sfääri väljakujunemist. Esialgu oli see haritud, keskealise, meessoost poliitika- või tehnoloogiahuviga ajakirjaniku või iduettevõtja nägu, siis viskas sisse mitu siiru-viiru teistsugust sisu – postitavad poeedid, presidendid, aktivistid ning sarkastilised ja meemi­võimekad noored. Praeguseks on Eesti Twitter üsna operatiivne, naljakas ja taibukas. Twitteri-teadlikes ringkondades on aga kombeks rääkida erinevatest Twitteritest: fänni-Twitter, mustanahaline Twitter, krüpto-Twitter – sellise jaotusega viidatakse teatud kultuuri­klapiga suhtlejate võrgustikele, nö diskursiivsetele metavõrgustikele, millesse koonduvad väiksemad inimestevahelistest suhetest ja ühishuvidest punutud alamvõrgustikud. Ukraina sõda on Twitteri-kasutajate osakaalu Eestis märgatavalt kasvatanud, eelnevalt üsna stabiilse 8,5% juurest 13,5% peale (Facebooki kasutab umbes 53% Eesti elanikest). Aga see on säutsujad ka tihedamalt kokku sõlminud. Eendumas on selgejoonelisem esto-Twitter. Lisaks tundub mulle, et praegune sõda sünnitab ka sootuks uue metavõrgustiku – idaeuro-Twitteri. Selle arhitekt ei ole seejuures Venemaa sõjategevus, vaid sealsamas Twitteris „läänetargutamiseks“ (westsplaining) nimetatav retoorika.

Läänetargutus on Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa mõtteruumi kuuluvate inimeste komme tõlgendada Ida-Euroopas toimuvat oma mätta otsast ja suruda enda tõlgendusi siinse elukogemusega idaeurooplastele peale kui õigemaid, targemaid ja asjatundlikumaid. Näiteks on läänetargutus see, kui Ameerika onu ütleb eestlasele, et NATO laienes salakavalalt, värbas, lausa annekteeris, mis siis, et läbirääkimiste juures olnud Balti riikide poliitikud meenutavad toimunut sõrmenukkide veriseks prõmmimisena tihedalt suletud uksele. Kui Kanada kutt väidab, et Ida-Euroopa riigid on valesti aru saanud nii NATOst kui ka Vene imperialismist, salakavalad ameeriklased on meile, ullikestele, lihtsalt koti pähe tõmmanud. Kui isand Saksamaalt pomiseb midagi sellest, et Putinile on vaja pakkuda auga kaotamise kuldset sillakest, ja üldse, kas hüsteerilised, paranoilised idaeurooplased siis ei tea, et venelastega saab alati läbi rääkida. Osa läänetargutusest tuleb heast, aga harimatust tahtest, osa intellektuaalsest ülbusest, osa ideoloogilistest silma­klappidest. Läänetargutamist on Ukraina sõja ajal väga palju ja muidu nii stoiliste idaeurooplaste kannatus tavapärasest märksa õhem. Nii leiavadki Baltimaade ja Ida-Euroopa (mille vabatahtlik auliige on esmakordselt ka Soome) säutsujad end lakkamatult ärritavast infovoost, kus ainsad mõistlikud, naljakad ja empaatiliselt haakivad postitused pärinevad Ukraina, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Soome kasutajate kontodelt. Enneolematu kogemus. Hõrk nauding ka. Selle kinnituseks on mul tuleviku arheoloogidele pakkuda parimad tõendavad artefaktid – mõistagi meemid. Ootamatult levib terve hulk meeme, kus ideaeurooplasi kuvatakse tarkade, heade ja võimekatena, lääneeurooplasi aga hädiste ja taipamatutena. Minu 2022. aasta ennustuste bingokaardil seda küll ei olnud.