Leebe või koletu relv

ARO VELMET

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mis suunas kriis Ukrainas ka ei liiguks, on nüüdseks selge, et lääneriigid vastavad Venemaa agressioonile põhiliselt sanktsioonidega. Suurbritannia on külmutanud oligarhide ja pankade vara, Saksamaa peatas Nord Stream 2 gaasitoru sertifitseerimise. USA ja Euroopa Liit on lubanud lisa: reisikeeld rikastele Venemaa kodanikele, Euroopa kapitaliturgudele ligipääsu piiramine jmt. Selle kõige mõte on teha sõjapidamine Venemaa otsustajatele liiga kalliks, samal ajal otseselt kedagi füüsiliselt ähvardamata. Me mõtleme sanktsioonidest kui leebemast ja tsiviliseeritumast alternatiivist sõjale.

Sanktsioonide ajalooga tutvudes selgub aga kohe, et niisugune arusaam on ekslik. Ajaloolane Nicholas Mulder tuletab oma raamatus „Majandusrelv“ meelde, et sanktsioonidel on tegelikult oma sünniaeg, -koht ja isegi vanemad: 1919, Pariisi rahukonverents ja selle delegaadid, briti lord Robert Cecil ja prantslane Léon Bourgeois. Nemad ei näinud sanktsioonides ei leebet ega tsiviliseeritud meedet.

Toonaste diplomaatide käsituses olid sanktsioonid eeskätt mõeldud stabiliseerima sõjajärgset maailmakorda ja tagama võitjariikide ette kirjutatud reeglite järgimist. Sanktsioonid olid olemuselt inspireeritud sõjaaegsetest blokaadidest, mis olid Saksamaa näljutamisel ennast tõestanud ja põhjustasid sõja ajal ligi miljoni tsiviilisiku surma. USA president Woodrow Wilson on nimetanud sanktsioone „millekski, mis on võimsam kui sõda“, relvaks, mis oli ühtaegu tõhus ja samal ajal mugav, nõudmata ründavalt riigilt üldmobilisatsiooni, logistilisi pingutusi ja inimohvreid. Sanktsioneeritava riigi jaoks võis see tõesti olla sõjast hullemgi, kuna toidu- ja energiavarude äralõikamine tabas valimatult kogu tsiviilelanikkonda, jättis aastateks jälje ühiskonna tervisele, põhjustas põlvkondlikke traumasid. Sõjajärgsed liberaalid andsid endale sanktsioonide barbaarsusest aru, aga selles kogu ürituse mõte oligi. Mulder nimetab sanktsioone tuumaajastu-eelseks tuumarelvaks – millekski nii koletuks, et pelgalt sellega ähvardamine pidanuks võtma igalt ratsionaalselt riigilt tahtmise reegleid rikkuda.

Sanktsioonidel olid aga omad ettenägematud tagajärjed. Kui kolm neljandikku maailma riikidest katkestas oma majandussuhted fašistliku Itaaliaga pärast seda, kui see Etioopiasse tungis, hakkasid Saksamaa ja Jaapan panustama rohkem autarkiasse ja ennast maailmamajandusest lahti haakima. See tähendas aga uut laadi võidurelvastumist: konkurentsi ressursside, territooriumi ja finantside pärast, mis võimaldaksid riikidel majandusliku karistamise ja võib-olla ka et blokaadi üle elada. See ei olnud lihtne ülesanne. Osa riikidest, nagu USA, hakkas looma maavarade reserve, teised, nagu Saksamaa ja Itaalia, asendasid laevateid maismaakaubavahetusega, mida oli kergem strateegiliselt kaitsta. Suurbritannia ja Saksamaa, maailma kaks suurt innovatsioonimootorit, hakkasid välja töötama sünteetilisi kütuseid ja tekstiile, et vabastada suur osa oma riigi tööstusest väliskaubandussõltuvusest. Aga mida paremini ühed riigid sanktsioonidele vastu pidasid, seda rohkem jõudu pidid teised riigid nende efektiivsuse säilitamiseks rakendama. Tööriistast, mis pidi sõja ära hoidma, sai Mulderi tõlgenduses vahend, mis hoopis kiirendas Teise maailmasõja puhkemist.

Praegused sanktsioonid on enamasti olnud malbemad kui XX sajandi alguses, aga nende mõju tsiviilisikutele on sageli ikkagi laastav – mõelgem kas või olukorrale Iraanis. Kuivõrd on nendega oma eesmärke saavutatud, pole samuti selge. Mulder on tahtnud oma teoses aga juhtida sanktsioonide efektiivsuse kõrval tähelepanu soovimatutele tagajärgedele, mis mõjutavad terve rahvusvahelise suhete süsteemi kujunemist. Siin on sanktsioonide sünniperiood kahtlemata hoiatav näide. Mulder juhib alternatiivina tähelepanu näiteks positiivsete majandusmeetmete ehk lend-lease-abi efektiivsusele. Putini jultunud imperialismi jälgides on lihtne ja mõistetav nõuda jõulisi vastumeetmeid, aga sealjuures tuleb meeles pidada, et ka kõige paremini hooldatud püstol võib teinekord ka tahtmatult vallanduda. Miinimum, mis me teha saame, on vähemalt olla teadlikud sellest, et meil üldse püstol käes on.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht