Maitsekohus ja õiguskohus

MÄRT VÄLJATAGA

XVIII sajandil avastati ühtäkki, et otsustused ilu jm esteetilise väärtuse üle on subjektiivsed. Ilu ei asugi esemes, vaid vaataja silmis. Tõsi, Kanti meelest pretendeerivad iluotsustused oma subjektiivsusele vaatamata siiski üldkehtivusele. Need pole nagu blondide või brünettide partnerite eelistamine, milles peetakse silmas kitsalt isiklikke huve ega eeldata üldisust. Esteetiliste otsustuste subjektiivsus avaldub aga nende kontseptuaalsusetuses. Üks ilu definitsioone Kantil on selline: „Kaunis on see, mis ilma mõisteta meeldib üleüldiselt“. „Mõiste“ tähendab siin sama mis üldreegel.

Vahepealsel ajal on ka loodetava üldkehtivuse klausel vankuma löönud. Enam ei olda nii kindlad inimsoole omases ühistundes, mis tagaks kunstihinnangute kokkulangemise vähemalt ideaalis. Jäänud on äratundmine, et neid ei saa esitada reeglite kujul. Seda väljendab moodsamas keeles inglase Frank Sibley teooria „esteetilistest predikaatidest“. Hinnanguid nagu „elegantne“, „väljapeetud“, „kirgas“ jne, millest arvustused kirendavad, ei saa üheselt tuletada objektiivsetest omadustest nagu „sümmeetriline“, „punane“ või „viisikjambiline“. Hinnanguid tuleb küll põhjendada, aga see on võimatu. Üks väljapääs on hämaruse edasilükkamine: see on hea, sest on kaunis, sest on harmooniline jne. Teine on nõiaring: see on hea, sest on sügav, sest on läbi tunnetatud, mis on hea. Midagi saab ka niisuguste põhjenduskatsete abil selgemaks, kui mängu tuua üha uusi tähelepanekuid, epiteete ja seoseid. Kui aga hinnangut põhjendada objektiivsete omadustega, nagu teose sümmeetria, karakterite mitmekesisus või kallid materjalid, siis saab alati osutada samade omadustega äpardunud teosele või vastupidiste omadustega heale teosele. Seetõttu pole arvustuse põhjenduste loogiline paikapidavus lugejale kuigi tähtis. Ta suhtub arvustusse kui tervikisiksusse ning küsib: kas see jutt on seesuguse inimese oma, keda ma soovin usaldada, või kui mitte, siis kas ma saan teda vähemalt järjekindlalt umbusaldada?

Need on esteetika ja kriitika aabitsa­tõed, aga aeg-ajalt väärivad need kordamist, sest praegune aeg nõuab, et kõik avalikud otsused oleksid läbipaistvalt ja objektiivselt põhjendatud. Moraalifilosoof Bernard Williams nimetab seda oma äsja eesti keeles ilmunud tähtteoses „Eetika ja filosoofia piirid“ ratsionalistlikuks ratsionaalsuskontseptsiooniks. Selline arusaam „nõuab põhimõtteliselt, et iga otsus põhineks alustel, mida saaks diskursiivselt ära seletada“. Williams lisab, et „seda nõudmist tegelikult ei täideta ja arvatavasti on sellest ka vähe abi taotluses, et võim oleks tõeliselt vastutav“.

Niisiis, ka kultuuri riiklikus rahastamises ja hariduse vallas nõutakse üha enam, et otsustused ei oleks subjektiivsed, ei lähtuks maitsest, vaid põhineksid üldarusaadavatel ja üldkehtivatel kriteeriumidel. Ideaalis peaks neid suutma teha masin oma algoritmidega, aga tehisintellekti arenematuse tõttu tuleb seni veel kasutada eksperte. Nemad peavad oma hinnanguid väljendama eelistatavalt ette antud kriteeriumide järgi punkte jagades. Kõik suvaotsused asendugu kaalutlusotsustega! Teaduse rahastamine ongi selle nahka juba läinud ja sinnapoole kulgeb ka muu kultuur.

Tõsi, enamasti käib raha jaotamine niikuinii majanduslike või sotsiaal­poliitiliste, mitte esteetiliste kaalutluste järgi. Aga asjakohastes bumaagades võib siiski kohata ka selliseid formuleeringuid nagu „taotluse puhul hinnatakse lisaks sellele ja sellele ka kunstilist väärtust“.

Viimasel ajal on olnud lehest lugeda, kuidas teatritudeng sai kohtus võidu, sest kooli otsus ta „arenematuse“ tõttu eksmatrikuleerida polnud uue aja nõuete järgi piisavalt põhjendatud. Äsja sai Vana Baskini teater kohtus osalise võidu kultuuriministeeriumi üle, kes oli ilmutanud ebaratsionaalset järjekindlusetust teatri „rahvuskultuurilise ja regionaalse tähenduse“ hindamisel. Täitsa võimalik, et need ongi sisuliselt head otsused, pöörasid ülekohtu õigeks. Aga nende tagant kummitab kasvav surve kõikvõimalikele (riiklikele) žüriidele, komisjonidele ja sihtkapitalidele, et nad põhjendaksid kõik oma otsused „objektiivselt üldkehtivate kriteeriumide“ alusel ning pööraksid seega selja esteetilise maitse subjektiivsusele. Maitsekohtunike asemele tulevad päris kohtunikud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht