Mäletamine pole nostalgia

KARIN PAULUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nädalavahetusel tutvustan Tallinna vanalinnapäevadel kaks korda stalinistlikku arhitektuuri. Näitan punatähti, sirpe ja vasaraid ning räägin, kuidas ohvitseride maja laemaal loob seoseid Estoniaga ning kuidas sel kujutatakse sõjalaevastiku päeva tähistamist. Ajaloolistelt piltidelt vaatasin isegi, et sel puhul toimus Pirita jõel vaatemäng, kus rahvas nägi muistseid sõdalasi, Stenka Razini vürstitari jõkke heitmas, tossu ajavat laeva Servjuga kinokomöödiast „Volga, Volga“ ning piraatide ja kaupmeeste võitlust. Ilmselt oli see oma kohatuses sama naljakas kui Veneetsia karneval Löwenruh’ pargis. Raske on näha nende ehitiste iseloomustamises nostalgiamõõdet. Kuigi jah, meie ühiskonnas on ka seda. Siin ei mõtle ma tasuta hambaravi igatsust. Siiski jääb üks tuntumaid nostalgiaüritusi, Haapsalu nostalgiapäevad, sel aastal ära. Muidugi tegi see üritus nii mõnegi õnnelikuks, kuid kogukonnafoorumis on vahest üllatuslikult kordi rohkem neid, kes on väga pahased.

Veelgi hämmastavam on aga monumenditrall, mis on taas kogu Eestis lahti läinud. Olen arvanud, et ajalooga on rahu tehtud, saadud aru, et meie minevik ei ole ühene, vaid pigem ambivalentne. Pole ju isegi kunsteepose Kalevipoeg kole kangelaslik, vaid napsisena mõtlematult ning kohati lausa õudselt käituv persoon. Kui meie autoritaarne naaberriik on valinud jutulõngaks nõukogude aega küüniliselt ülistada, siis ei pea meie vastukaaluks nimetama seda mustaks ja pimedaks ega kogu tolle aja loomingut maha kriipsutama. Kui Venemaa praegune isevalitseja räägiks enam Romanovite renessanssist – mida kahepealise kotka kujul Putini palee sümboolikas ka näeme –, siis võetaks ilmselt rünnakuobjektiks Aleksandr Vladovski kavandatud kolossaalsete mõõtmetega piltilus Kreenholmi juugendhaigla, mis pühendati 1913. aastal valmides Vene tsaaririigi valitsejate Romanovite dünastia 300. valitsemisaasta täitumisele.

Meie arhitektuuripärandi paremik ongi peamiselt täis okupatsioonisümboleid. Toompeale on oma jälje jätnud Taani, Rootsi, Vene ning orduvendadest okupandid. Praegu Haapsalu sümbolina tuntud piiskopilinnuse varemed on pärit vallutajaliku piiskopi juhitud mikroriigi ajast ja linna teine oluline kihistus on seotud De la Gardie suguvõsaga. Linna ostnud ülijõukas Jakob De la Gardie jõudis olla Eestimaa kuberner ja hiljem Liivimaa kindralkuberner ning lõpuks lausa kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse liige. Krahv Magnus De la Gardie tegutses Läänemaa asemel kahjuks õukonnas, kus ta jõudis tõusta Rootsi riigikantsleriks.

Mul on raske aru saada Põlvamaast, kus leitakse, et parkidest tuleks ümber matta umbes 270 inimese säilmed. Ka vallavanem Martti Rõigas ütleb, et monumendid on enamasti neutraalsed ja nende juurde ei tooda lilli. Tõepoolest, Põlva keskuses on oma poega leinavat neitsi Maarjat meenutav üldinimlik Kalju Reiteli loodud skulptuur ning Tilsi mõisapargis seisab ühishaual leinav ema, mille autor on Endel Taniloo. Tuleb siiski märkida, et tiheda ajaloo­kihistusega paikades tuleb väga tihti välja säilmeid ning paljude parkide puhul on täpselt teada, et sinna on kunagi kedagi maetud.

Minu kodulinnas Tallinnas on Kopli ja Kalamaja kalmistupargid, mis esindavad tegelikult väga vastikut praktikat – vana surnuaia muutmist haljasalaks. Arvasin selle kevadeni, et selline teadlik mälu hävitamine oli omane pigem nõukogude ajale, kuid saan aru, et see on ka praegu paljude meelest patriotismi ilming. Olen üsna hirmul, kuhu selline agressiivsus võib viia. Kui jätta kõrvale lõputuna tunduvad rünnakud maastiku­arhitektuuri tähtteose Maarjamäe memoriaali vastu, tuleb tõdeda, et näiteks Alar Kotli projekteeritud laululava ei ole ju rajatud mitte eestlusest ja vabadusvõitlusest kantuna, vaid eheda massipsühhootilise ideoloogilise koolutustöö platvormina. Kuidagi ei tahaks põletada Leelo Tungla tunglana hõõgutavaid enne 1990. aastaid valminud teoseid.

Kui mõelda omariikluse kui tõe kantsile, siis jääb sobilikku kultuuri järele vaid viiekümne aasta jagu. Kui sedagi, sest Pätsi aeg polnud ka just demokraatia ja mõttevabaduse õitseng. Vaid vabariiki esile seades ei kõlba Juhan Liiv ja Vanemuine mitte kuhugi.

Aga mida võiks teha? Loomulikult anda koolis paremat ajalooharidust ning varustada skulptuurid ja vajadusel ka ehitised adekvaatse infoga. Mälu­majakate kustutamine jäägu nõrkadele.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht