Metseenid, kus te olete?

REET VARBLANE

Kunstivaldkonna alarahastus ei ole mingi uudis. Sellele on tähelepanu juhitud kultuuriministeeriumi eelarve jaotistes, kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalil kipub kolm korda vähem raha olevat, kui küsitakse. Kunstnike töö eest õiglaselt tasumine ei ole jäänud hea tahte, vaid rahaliste võimaluste taha. Seis on nutune, kuid kaugeltki mitte lootusetu. Kollektiivis ja koostöös peitub jõud. Koostööd on organisatsioonide, ühingute tasandil teha märksa lihtsam kui üksikisikute tasandil. Rohujuuretasandi algatusel on tekkinud kunstiasutuste liit (KAEL) ja loomeresidentuuride mittetulundusühing (LOORE).

Kunstielu aga õitseb. On küll veidi tempot maha võtnud, sest galeriide näitused naljalt alla nelja nädalat ei kesta ning mitmed pealinna suuremates institutsioonides valminud projektid on läinud mööda Eestit rändama. Mitte lihtsalt rändama, vaid sageli on koos uute näitusepaikadega lisandunud neisse uusi aspekte.

Järjest tekib uusi kunstipaiku: eˉlektron mitte ainult ei korralda kolmandat kõheda vastasmõju festivali, vaid avab Tallinnas Kopli tänavas oma kunstisaali, „Tiigrihüppe“ eestvedaja, visionäär Linnar Viik avas Rotermanni kvartali peaväljakul oma popkunsti kogu muuseumi, Siim Raie Artroverdi galerii Nõmme keskuses ei ole nüüdiskunsti propageerimisega mitte ainult ellu jäänud, vaid tal on oma ostjaskond ja märtsi algul korraldati seal ka esimene oksjon.

Eesti kunstioksjonitel paistab igati hästi minevat: oksjonisaalid on rahvast täis, usinasti tehakse pakkumisi interneti teel ja kohapealgi. Sel kevadel on vanadest tegijatest oksjoni pidanud juba Allee, Vernissage, Vaal ja E-kunstisalong, sel nädalavahetusel on tulemas Hausi oma. Sündinud on ka meie oksjonite kõrgeim hind: Allee galeriis müüdi Konrad Mäe „Capri motiiv“ (1922-1923) 430 000 euroga (alghind oli 150 000 eurot). Hausi galeriis on Konrad Mäe „Maastiku“ (1915-1916) alghind 156 000 eurot, viimane pakkumine 166 000 eurot, haamrihind selgub laupäeval. Konrad Mägi ei ole mitte ainult kunstiajaloos tähtis tegelane, ta sobib igati ka investeeringuks. Mäe maine kujundamisel on ka palju vaeva nähtud, aega ja energiat kulutatud.

Teisi sellise hinnaklassi hüppeid ei ole tänavustel oksjonitel veel olnud, aga üldiselt on läinud edukalt. Näiteks Vernissage’is on müüdud 100 kunstiteost, vahest kõigi uue kodu leidnud teoste alghind ei tõusnud nii palju kui eelmisel aastal, aga Kristiina Radevall on kindel, et hinnatõus jätkub ka sügis­oksjonil. Kunstiturg soosib endiselt klassikat (1920ndate ja 1930ndate kunst, eks ka varasemat, kui seda pakutakse), kuid järjest rohkem huvi on pälvinud ka 1960ndate ja 1970ndate klassika, kui mõelda kas või Ülo Soosteri ja teiste tema ringkonna kunstnike peale. Juurde on tulnud nüüdiskunsti kogujaid, kes on valmis märkimisväärselt panustama praegu tegutsevate kunstnike teostesse. Nemad vaatavad tulevikku. Jaan Toomiku video „Untitled 5/5“ (ainueksemplar, 2001) jäi seekord küll Vaala oksjonil müümata.

Kunst, ka nüüdiskunst ei ole enam pelgalt intellektuaalsete veidrike pärusmaa. Kuidas siiski saada erakapital kunstielu toetama, on endiselt keeruline, aga ilmselt mitte võimatu küsimus. Linnar Viik sai oma kogu muuseumi avada ainult tänu metseenidest ettevõtjatele ja sõpradele.