Mida meil varjata on?

MÄRT VÄLJATAGA

Juhtusin sügisel lugema järjestikku mitut lehelugu, kus kasutati sõna „liberalism“ endastmõistetava halvustusega. Aimata võis, et see tähistas hoolimatust rahvuse, usu, perekonna ja tööinimeste vastu ning sallivuse lipukirja all sallimatuse pooldamist. Püüdes selgitada, mis see liberalism ikkagi on, tõlkisin Akadeemia aprillinumbrisse politoloog Duncan Belli selleteemalise artikli. Paraku leiab Bell, et „liberalism“ tähendab nii erinevaid asju, et selle olemuse tuvastamise asemel tuleks uurida, millises kontekstis terminit pruugitakse. XX sajandi keskel venis see mõiste nii laiaks, et sai lausa „õhtumaa tsivilisatsiooni“ selgrooks.

Kuna Bell liberalismi tuuma leida ei looda, ei maini ta ka üht selle olemuslikku tunnust: eristust privaatse ja avaliku vahel. Näiteks Judith Shklar rõhutab essees „Hirmuliberalism“ (1989) küll liberalismi maailmavaatelist neutraalsust, kuid lisab: „Liberalism peab lükkama tagasi poliitikadoktriinid, mis ei tunnista erinevust isikliku ja avaliku vahel.“ John Rawlsi arust peaks liberaalne riik olema neutraalne nn kõikehõlmavate doktriinide, s.t maailmavaateliste, kõlbeliste, usuliste väärtuste ja elustiilide suhtes. Ühtki neist ei tohiks kogu ühiskonnale peale suruda, need õilmitsegu erasfääris. Richard Rorty jaotuses on ühel pool inimese ekstaatiline eneseloome, teisel ühiskondliku solidaarsuse püüe. Mõlemad on head, kui neid omavahel ära ei segata. Liberaalne poliitika seisnebki suuresti kemplemises avaliku ja privaatse piirijoone täpse kulgemise üle.

Pole ime, et pilt liberalismist kui maailmavaateülesest ükskõiksest ülikorraldusest mõjub kas hingetuna, suutmata siduda inimeste tundeid, või silmakirjalikuna, äratades vastutundeid. Kõigile ei meeldi kahestumine, kus „kõikehõlmavaid doktriine“ teostatakse ja eneseloomega eksperimenteeritakse üksnes erasfääris, avalikku sfääri sisenedes muututakse aga mõistlikeks arutlejateks ja empaatilisteks samariitlasteks.

Nii ongi koos liberalismi mainega tuhmumas privaatse ja avaliku vahejoon. Paremalt tahaksid seda kustutada need, kelle arust riigielu ei peaks olema rahvuslike või usuliste väärtuste suhtes neutraalne (mida see pole ka kunagi olnud), vaid need tuleks tugevamalt juurutada eraellugi; vasemalt need, kes soovivad kehalistele kalduvustele kohta ja esindatust avalikus elus või kes ei poolda arusaama eraomandist kui kehapikendusest. Vahejoont ähmastab ka teravnenud tähelepanu intiim­käitumises peituva vägivallapotentsiaali suhtes. „Isiklik on poliitiline“ võib olla progressiivne loosung, aga liberaalne see pole.

Kultuur kaunite ja vabade kunstide mõttes jääb privaatse ja avaliku vahealale ning piiri pidamise ja ületamise viise on siin mitmeid. Mõni teeb oma eraelust kunstiteose ja paneb selle avalikuks imetlemiseks välja; teine arvab, et kunsti ülesanne on kunstnikku varjata. Näitleja keha on tema avalik tööriist, kirjanikul mitte nii väga. Loomist saatev kuulsus, nagu kuulsus alati, kaldub igal juhul riivama eraelu puutumatust.

Privaatsuse suurim vaenlane on siiski digikapitalism. Kunagi oli kodanlik ühiskond privaatsuse sõber, luues ja toites vajadust selle järele. Hilisnõukogude eluolu vastiku küljena tajuti just seda, et inimesel polnud võimalust omapäi olla, tema käitumist püüti kollektiivse järelevalve alla võtta. Loetagu vaid Jossif Brodski esseid privaatsus­vajadusest ühiskorteris või Milan Kundera arutlusi klaasmaja utoopiast. Oleksid nad ette näinud tõsielutelevisiooni ja ühismeediat, mis inimese üksilduse, edevuse ja ekshibitsionismiga manipuleerides õhutab teda vahetpidamata ennast üldsusele paljastama! Teiselt poolt jälgivad suurfirmad meie eraviisilist käitumist, koguvad selle kohta andmeid, et nende pealt teenida. Kui vaheseinte ehitamise asemel toob rohkem sisse jälitamine, võib lõppeda ka see paarisaja-aastane periood läänes, mil eraelu puutumatuks peeti.

Teemale on lisanud uue keeru epideemia, mis piirab avalikku elu, suleb inimesed erasfääri, kuid kustutab koduse ja tööelu piirid. Lisaks tekitab epideemia kiusatuse võtta inimeste liikumine ja kontaktid jälgimise alla. Nii võib lõpuks juhtuda, et mõnekümne aasta pärast ei saa lapsed arugi, mis salapärane asi see küll oli, mida veel XX sajandi inimesed nii väga varjasid ja häbenesid ning mille puutumatuse kaitseks jõudu kulutasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht