Millist folki tahame?

VALLE-STEN MAISTE

Nädala pärast algab Viljandi folk. Kõige kiuste püütakse taas teha täiemahuline kaugeid maid kaasav festival, mida olud mullu ei lubanud. Täisverelist folki on väga vaja. Etnokultuuri staatus on siinmail jätkuvasti kindlusetu. Tõsisemas, eksootilisemas ja eks­perimenteerivamas vormis on pärimusmuusikale väljaspool Viljandi suve keeruline kuulajaid võita. Kui püüad Puuluubi saatel kelmikaks muutunud seltskonnale päris Aafrika vm kaugete maade muusikat mängida, saadetakse sind puu taha.

Fantastilistele arengutele vaatamata ei ole pärimusmuusika mahasalgamatult tähenduslikus, kandvas ja kõnekas vormis meil jalga maha saanud. Massi surve all moonduvad folküritused väike­kodanlikuks ilulemiseks või simmanisummeriks. Meelest ei lähe Mart Niineste, kes nägi meie etnokultuuris muumia elustamist ilukirurgiaga – vaba ja sisuka loomelennu kompenseerimist instrumentaalse virtuoossuse ja puise džässibotoksiga.

Loomemajanduse „pärituules“ purjetavas Eestis on etnoga lood halvemini kui sotsialistlikus Mongoolias ja Kesk-Aasias. Sellest pole iseenesest midagi. Etno-fusion õitseski neis oludes iseäranis nagu siiditeed Peter Frankopani ajalooümberhindamistes. Dos Mukasani, Samarkandi, The Bayan Mongol Variety Groupi, Sato, Boomerangi jpt bändide loomingulise julguse, haarde ja vabaduse mõju püsib. Absurdsel koroonaajal, kui tavalised kultuuri- ja elukraanid olid kinni, oli lugematute troonivate teadmanaiste ja -meeste õpetusil parim mekk just koos kasahhi ja mongoolia etnopsühhedeeliaga.

Pärimusmuusika jälg meie kultuuris on kahjuks efemeerne ja ebakindel. R2 häälekad muusikanõustajad peavad pärimussugemeid millekski, mida elitaarsel ja progressiivsel popitegijal ja -tarbijal tuleks juba a priori, sooritusest sõltumatagi, vältida. Puberteedi esimesi trükiproove üleöö ununeva ja aeguva hiphopibiidi taustal propageeritakse samas kõrvulukustavalt.

Ometi pärimusmuusika metafüüsilised sügavikud, kultuurilis-poliitiline huvitavus ning instrumentaalne ja poeetiline rikkus on ammendamatud. Kolleeg ütles kord, et kui näed plaati poola džässiga, osta kohe. Eksida polevat võimalik. Olen sedasi siiski komistanud, aga pärimusmuusikaga võidab tõepoolest peaaegu alati. Vinüül gagauuside rahvamuusikaga ei ole jaaniläbul parim, ent geopoliitika, külmutatud konfliktide, Türgi, Vene ja lääne kultuuriliste ja poliitiliste mõjusfääride jms üle mõtiskledes on tegu hindamatu fooniga.

Kui ammendamatu on aga pillide, helivärvide ja nendega kaasnevate atmosfääride, hoiakute ja elunägemuste maailm, võib aimata Lubomir Yorga näitel, kes ainuüksi ühel plaadil kasutab kümneid Moldova puhutavaid rahvapille. Ja kui palju alternatiivseid eluhoiakuid ja meeleolusid vastukaaluks lääne rähklemisele, laastavale saavutus- ja edukultusele leiab kas või Pärsia taustaga muusikast.

Seetõttu teeb folgiarmastaja kadedaks kauge Ladina-Ameerika, kus pärimuskultuur näib olevat popmuusikas ning seeläbi ka ühiskondlikes võitlustes ja identiteediotsingutes vähemasti Caetano Veloso ja Gilberto Gili ajast peale Eestist sisukamalt ja kindlamalt esindatud. Sestap on tore, et mõni kuu enne autori paari nädala tagust surma eestindati Jesús Martín-Barbero „Meedia – vahendist vahendajaks“.

Barbero vaidleb massikultuuri saatanlikkust jutlustanud Theodor Adornoga, ent ilmestab ka, kui lihtne on kultuurinähtusel moonduda hingetu võltssäras suunamudimise, rähklemise ja edukultuse analoogiks, selmet selle närususe vastu lootust anda. Folgi- ja kultuurirahvas võiks Barberot lugeda, et enne mõnd järjekordset äriprojekti, kaubaketi reklaami või tühjusest ja totrusest pakatavat intervjuud mõelda, kas edevuse kõrval jääb temast mingi jalajälg ka ses mõttes, mis teeb Barbero või Veloso arvates popkultuuri sisukaks. Juhan Ulfsakit tsiteerides: „Andekal inimesel on rahvani jõudmine lihtne, oluline on, mis endast maha jäetakse.“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht