Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem

MARIA MÖLDER

Koostöökultuur on kultuuri loomises, kultuurikorralduses ja kultuuripoliitikas ikka veel arengustaadiumis. Küllap on igas kultuurivaldkonnas jäänud mõni lahendamist vajav teema toppama või teinud suisa vähikäiku, sest mõned tegelased või institutsioonid, kel võiks olla ühisosa, pööravad tähelepanu pigem erinevustele ning keelduvad ühisosa ja ühiseid eesmärke tunnistamast või üldse otsimast.

Sirbi muusikakülgedel (lk 6–8) on seekord põhjalikult juttu sellest, et Eesti Interpreetide Liit on ära otsustanud interpreetide õiglased tasumäärad, mis mõjutavad kogu muusika­valdkonna rahastusproportsioone. Õigupoolest võiksid mõjutada, kui neil suunistel oleks reaalne jõud ja alus ning kui muusikavaldkonna tegutsejad oleksid kohustatud neid suuniseid täitma. Aga kohustada ei saa, kui kokkuleppe läbirääkimistesse ei ole kaasatud kõiki asjaosalisi, nende vajadustega pole arvestatud ega nende vastu huvigi tuntud. „Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem“ – karmi käe poliitikat tundub olevat lihtsam ajada kui inimestega suhelda. Aga kas sel on ka tulemus?

Päris kindlasti on interpreetide tasu tõstmine õige ja õilis eesmärk, aga seda ei saa teha kiirustades ja ühepoolselt, arvestamata tööandjatega, neile silma vaatamata, rääkides sellest peaaegu ainult omavahel, tegelikke võimalusi arvestamata ja tagajärgi analüüsimata.

Eesti Muusikanõukogu korraldas küll interpreetide tasusid puudutava avaliku arutelu (vt kokkuvõtet http://www.emc.ee/uudised-ja-teated/interpreetide-oiglane-tasustamine), kus ainus kontserdikorraldajana arvestatav osaleja oli riigikogu kultuurikomisjoni esindav Kadri Tali. Tahtmata kuidagi tema panust meie muusikaellu pisendada, leian siiski, et Tali kõrvale oleks väga olnud vaja kedagi, kes korraldab Eestis kontserte regulaarselt.

Vestlusringis osalesid aga peamiselt eri institutsioone esindanud interpreedid. Tasustajate pool ehk kontserdikorraldajad ja vabakutseliste kollektiivide juhid on otsusest ja summadest kuulnud alles tagantjärele ja hoiavad seetõttu nüüd hirmunult peast kinni. Sageli nad isegi ei tea, kas ja millised kohustused interpreetide liidu otsusega kaasnevad. Kas kulkast või ministeeriumi taotlusvoorust järgmiseks projektiks toetust küsides tuleb juba arvestada esinejatasuga, mille tulemusel saab mõni väikekorraldaja teha aastas ainult ühe või paar kontserti? Selgub, et nii see siiski ei ole: ulatuslikumad läbirääkimised peaksid olema alles ees, nii et kõik asjaosalised, ka kontserdikorraldajad, on rahul ja tulemus ei löö kontserdipilti päris sassi.

Interpreetide arutelust on kõrvale jäänud nii suured kui ka väikesed korraldajad, see puudutab neid kõiki. Nii ühtedele kui ka teistele on välja käidud tasumäärasid täita raske, kuid väikeste tegevuse teeks see ehk suisa mõttetuks. Väikesed eraõiguslikud kontserdikorraldajad pakuvad ju ometi interpreetidele tööd, kuid tunnevad juba mõnda aega, et on millegipärast jäänud kultuuripoliitilistes otsustes tagaplaanile (vt ka Sandra Kalmanni artikkel ajakirja Muusika maikuu numbris). Viimastel aastatel pole nad ministeeriumi rahastusotsustes olnud kuuldavasti kuigi edukad, aga äkki võiksid olla, kui ministeerium pööraks näo veidigi rohkem erakorraldajate murede poole. Just neil päevil (töörühma kohtumine peeti 24. mail) on erakorraldajad otsustanud seljad kokku panna ja luua erakorraldajate liidu, et nende hääl jõuaks kultuuriministeeriumi ning ka raha jaotavatesse komisjonidesse.

On selge, et muusikavaldkonnas, iseäranis klassikalise muusika otsustusprotsesside puhul, on vaja mõelda avaramalt ja mitmekülgsemalt, kui praegu institutsioonide juhatustes ja nende põhjal moodustatud komisjonides tavaks. Kultuurivaldkonna kitsikuses võib ju tunduda, et äkki ongi vaja korraldada vähem kontserte ja maksta kõigile asjaosalistele rohkem, kuid sellist otsust ei saa teha ülejala ühe loomeliidu diktaadi järgi. Protsess peaks olema hoopis suurem ja laiapõhjalisem.