Negatiivselt mõtlemise paast

ANDRES MAIMIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen alati võõristanud mõõdutundetut positiivsust. Kui raadiost kõlab inter­vjuu popstaariga, kes kilkab „super-super fantastiline“, „väga-väga äge“, „nii-nii nunnu“, katab mu keha kananahk. Kui eneseabiguru kuulutab „The sky is the limit, when your heart is in it“, tahaks vastu röögatada „Suck my dick, baby. Some are born to endless night“. Suurem osa neist, kes usuvad läbilööki sihikindla töö ja eesmärgipüstituse abil, ei saa kunagi nii edukaks, kuulsaks ja varakaks, kui ambitsioonid nõudnuks. Iga pitsapoisina alustanud Dustin Hoffmani või tislerisell Harrison Fordi kohta on tuhandeid pürgijaid, kes jäävadki pitsapoisiks või puusepaks.

Mulle istuvad maksiimid „pessimist on informeeritud optimist“ või „optimistil on võimatu positiivselt üllatuda“. Antiikaja stoikud kippusid olema sama meelt: ettekujutus maailmast on see, mis põhjustab hädasid, mitte maailm ise. Elamaks tüünelt üle kõik jamad ja traumad tuleb valmistuda halvimaks. Senecale on omistatud tsitaat „Kui sa neelad hommikul alla kärnkonna, ei tundugi ülejäänud päev nii vastik“.

Pessimism ei tähenda maailma nägemist mustades toonides, vaid meelerahu. Ootused tuleb timmida vastavusse elu pakutavaga. Oliver Burkeman leiab, et püüdlus maha suruda oma tundeid lõpeb vastupidise tulemusega – tunded seljatavad su. Madala enesehinnanguga inimesed, kes korrutavad endale „ma olen armastusväärne inimene“, tunnevad ennast veelgi halvemini, sest sedaviisi provotseerivad nad sisemist vastuargumenti „ma olen täielik rämps“. „Mudane vesi selgineb paremini, kui jätta see rahule,“ ütleb zen-filosoof Alan Watts.

Koroonapandeemiaga on välja löönud stoilistest ideaalidest hoopis erinev negatiivsus. Isolatsiooni ja majandusliku ebakindluse esile kutsutud ärevus vajab seletust. Lihtsal seletusel on aga kalduvus suunduda konspiratiivteooriate mudasesse voolusängi – kui on perse majas, siis küllap on keegi selles süüdi. Ühismeedia kõlakambrites on võimendunud eshatoloogiline hüsteeria: peavoolumeedia peseb meie ajusid, ravimitööstus riputab konksu otsa, tehnoloogiahiiud kiibistavad meid kas otseselt või kaudselt. Selle mõtteviisi kohaselt ei ole individuaalseid õigusi piiravad reeglid meie ühine kaitsekilp, vaid bürokraatlik katse kärpida sünnipäraseid vabadusi. Pandeemiahirmuga vormitakse kuulekaid kodanikke ümber manipuleeritavaks massiks, mida kukub kontrollima multinatsionaalsete Sorosite või Gates’ide nähtamatu käsi.

Iseenesest on reeglite vastu mässamine inimloomusesse kodeeritud samamoodi nagu jäägitu lojaalsus. Lapsena imetlesin ma pohhuistlikke punkareid ja kartmatuid dissidente. Vastuvoolu ujuv intellektuaal või aktivist, kes on valmis kuulirahe vastu marssima, on romantilisem karakter kui kaasaplaksutav klaköör. Aga siin tuleb vahe sisse teha: praegune protest pole mingi protest, sest puudub risk. Kellegi elu ei ole tulejoonel, kedagi ei saadeta Siberisse. See on heaoluinimese mugavushalisemine ajutiste ebameeldivuste pärast. Ükskõik kui dramaatiliselt ei kisendataks „mul ei lasta pidutseda“, ei tähenda see kunagi „me ei saa hingata“, mistõttu julgen selle protestivaimu tembeldada anti­sotsiaalseks.

Isolatsiooniaega tuleb kasutada reaalseks isoleerumiseks, paastuajal paastuda nii kehaliselt kui ka vaimselt – see polegi nii halb mõte. Pidada dieeti ja meediadieeti. Mitte end ühismeedias üles kütta, vaid tarbida ainult eluliselt vajalikke sõnumeid. Rahuneda maha hüsteerilisest rumineerimisest, kuidas mulle liiga tehakse ja kuhu me küll niiviisi välja jõuame. Kui miski ei ole sinu otsustusväljas, siis tuleb jättagi see fookusest välja. Suunata tähelepanu lähedastele. Täita lõpuks lubadus lastele rohkem aega pühendada, lugeda läbi öökapile kuhjunud kirjandus, teha remonti, genereerida äriplaane ajaks, kui elu jälle käima läheb. Kirjutada mõni raamat. Nautida oma kehalisust: suusatada, joosta, seksida, karata jääkülma vette. Teha seda kõike stoilises meeleseisundis – olla kõigeks valmis, aga mõelda millelegi muule. Pole mõtet kukkuda enesehaletsusse ega tõsta oma pretensioonide horisonti liiga kõrgele, vaid keskenduda tuleb sellele, mis olemas on. Tulen taas Alan Wattsi juurde: „Elu saladus on hõivata end täielikult tegevusest siin ja praegu. Selle asemel et nimetada seda tööks, peaks seda mõistma kui mängu“.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht