Nii et soolapuhumisega keskkonda planeerima?
Kas suurte objektide planeerimise ja lennukate visioonide aeg on möödas? Kas peaks ehitatud keskkonda pelgalt peenhäälestama ja suures plaanis kulgeb asi iseorganiseeruvalt? Või on põhjust rõõmustada, et mure Eesti looduskeskkonna pärast on lõpuks jõudnud kõrgemale tasandile ning see ongi viimane õlekõrs, mis meid välja aitab, priiskavast ja ainult kasvule orienteeritud maailmavaatest loobuma sunnib? Aluse nii küsida annavad kaks üsna sarnast hiljutist riigikohtu lahendit.
Riigikohus kuulutas eelmisel nädalal osaliselt kehtetuks Rail Balticu trassi Pärnu maakonnaplaneeringu. Kaks aastat tagasi tühistas riigikohus Hiiu mereala maakonnaplaneeringu tuuleparke puudutava osa. Mõlemas otsuses viidatakse sellele, et planeeringutes on puudujäägid: pole veenvalt hinnatud kavandatava mõju looduskeskkonnale.
Rail Balticu puhul tuuakse välja, et kavandatava trassi asukoha keskkonnaseisundit pole piisava põhjalikkusega analüüsitud, tähelepanuta on jäetud ka raudtee mõju looduskeskkonnale, sealhulgas kaitsealustele linnuliikidele. Hiiu tuuleparkide otsuses heidetakse ette, et tuulikute ja merekaablite mõju keskkonnale on välja selgitamata ning asjakohased uuringud tegemata.
Ühest küljest on tegu keskkonna- ja kodanikuorganisatsioonide suure võiduga. Tugeva kodanikuühiskonna alustala on enesekindlad kodanikuorganisatsioonid, kes teavad ja oskavad oma väärtuste ja põhimõtete eest seista. Ühine vaenlane liidab kõige paremini ja suured projektid on seda siiani olnud. Meenutagem või Tartu tselluloositehase juhtumit. Kodanikuühiskond saab praegustest otsustest kindlasti hoogu ja edu suure riigiaparaadi vastu seismisel annab tuult tiibadesse.
Teisest küljest tuleb küsida, kuivõrd kõigutavad need otsused siinse planeerimise alustalasid. Planeerimine on diplomaatia suure algustähega. Peale keskkonna füüsilise ruumi kujundamise tuleb arvesse võtta ka väga paljude huvigruppide seisukohad. Enamasti on nende põhimõtted ja eesmärgid üsna vastandlikud. Planeerimine on praegu üles ehitatud mitmetasandiliselt. Üleriigiline planeering peaks määrama arengusuunad, maakonnaplaneeringute ja linnade üldplaneeringu puhul käsitletakse keskkonda ühe omavalitsuse piires, räägitakse läbi, mis on omavalitsusele oluline ja millises suunas soovitakse areneda – kujundatakse tulevikupilt. Lõpuks koostatakse detailplaneeringud, mis määravad juba täpsemalt ära, kus asub maja, milline see välja peab nägema, kui palju haljastust peab rajama, kus see asub, kui kõrge võib olla piirdetara jne. Riigi- või maakonnaplaneeringus pole detailsus vajalik ja koormaks liialt planeeringut kui juriidilist dokumenti, laskmata seada pikema vaatega sihte.
Suure üldistusega planeeringus ei olegi kõigi mõjude hindamine võimalik. Praegu ei oska me paljusid asju ette näha ja seega ka nende mõju keskkonnale hinnata. Maja ehitamine ei alga kardinate valimisest. Kõigepealt tuleb ikka leida hea asukoht, mõelda läbi, kui palju ja milliseid ruume üldse vaja on, millisest materjalist maja ehitada ja kes teeb projekti. Praegu tuleb välja, et maja asukohavaliku staadiumis peaks teadma ka sisekujunduse detaile.
Planeerijad ütlevad, et riigikohus nõuab võimatut. Maakonnaplaneeringu staadiumis ei ole selline mõjude detailne hindamine õigupoolest võimalik. Kui tuuleparke hakatakse ehitama viie, seitsme või kümne aasta pärast, ei pruugi me praegu ettegi kujutada, kuidas on tehnoloogia selle ajaga arenenud ning millised on siis tuulikute tehnilised omadused. Me ei saa teada, milline vedur täpselt Rail Balticu trassil sõitma hakkab ja millist mõju see mõnele linnuliigile või taimele avaldab. Selle ennustamine oleks soolapuhumine.
Seega on küsimus laiem, nimelt: kas praegune planeerimissüsteem on ikka kõige otstarbekam ja loogiliselt üles ehitatud? Tuleks mõelda, kuidas parandada raamistikku nii, et visioonid oleksid võimalikud kafkaliku protsessita ning ka kodanikuühiskond hoitud ning toetatud. Kuna haldusreformiga loodi uued omavalitsused, siis koostatakse praegu uusi maakonnaplaneeringuid. Planeerimisvaldkonda kureeriv rahandusministeerium peaks muu hulgas vastama ka küsimusele, kuidas neid peaks koostama, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.