Nobel, fetiš, autor

MAARJA KANGRO

Oli selline pidulik hetk: kirjanike liidu musta laega saalis esines esimest korda nobelist – Svetlana Aleksijevitš. Tõepoolest. Sartre käis Tallinnas Kirjanike Majas mõni kuu enne seda, kui talle määrati Nobel, mida ta vastu ei võtnud. Herta Müller käis rahvus­raamatukogus ja mitte Kirjanike Majas (kohtusin temaga Göteborgis, õhtusöögi austrisabas: ta oli miniatuurne, palju ilusam kui fotodel). Tokarczuk käis Tartus, kui polnud veel nobelist.

Aleksijevitši, ta vestluspartnerit Aija Sakovat ja nende tõlki nägin ainult kaugelt, sest jäin hiljaks, fuajee oli inimesi täis ja sinnagi oli sätitud paar toolirida. Paistis, et põhipublikuks on vene intelligendid, aga märkasin seismas ka kunstnikke, näiteks Krista Möldrit. Sauter jalutas ringi. Nobelisti peaaegu-nimekaim Tiit Aleksejev andis head nõu kuulata jutuajamist teiselt poolt saali, eesriide tagant, ja sinna ma ronisingi, mõnus oli üksi pimedas istuda.

Aleksijevitš oli asjalik, ei mõjunud nagu staar, kes oleks iseenda šarmantsusest võlutud. Missioon on tal võimas, järjest on ta ette võtnud selle, mis nõukogude inimest kujundas ja väntsutas: II maailmasõda, Afgani­stan, Tšernobõl, kapitalismitrauma. „Sõjal pole naise nägu“ on Aleksijevitši panus naisüritusse. Ta laseb seal rääkida (kunagistel) tüdrukutel, kes tahtsid tulistada ja said suurtükikomandörideks, algul veri kõrvust väljas. Üks tüdruk jällegi viskas äralõigatud käed ja jalad vanni, mida nähes (mees)kapten minestas. Nende tüdrukute võit jäi pühitsemata, nii et raamatu pealkiri oleks võinud olla ka „Võidul pole naise nägu“. Veel olen lugenud „Pruugitud aega“, aruandeid 90ndatesse sattunud sovokkide kohanemisvaevadest: tuttavad traumad, aga Baltimail ideoloogiliselt teisiti kodeeritud, teisiti küpsenud.

Aleksijevitši raamatud oleksid justkui kuraatoriprojektid, kus ta paneb välja teiste hääled ja lood. Seejuures on need eri hääled autori enda omaga kohati päris sarnased: sõduritüdrukud ja sovokid on võimelised värvikaks eneserefleksiooniks, emotsiooni­nivoo on samasugune, kõiki lehekülgi läbivad kolme punktiga lõppevad lausekatked … See on mõistetav, sest tegu on kirjandusega. Autori käekirjata arhiivimaterjale poleks üldse nii huvitav lugeda.

Vahet ju ei ole, kas autor on nobelist või mitte. Kas pole staarid paras fetiš: ronitakse palavatesse saalidesse, ummistatakse koridore. Kui kultus­autorid ja kirjandusstaarid kaoksid või, veel enam, kui kõik teosed arvataks anonüümse vaimuvara hulka, kaoks ka kirjandus, nagu me teda tunneme.

Kujutlegem, et kõik proovi läbi teinud kirjanikud, või ütleme, 101 kirjanikku saaksid kirjanikupalka, mis oleks vähemalt võrdne riigikogulase palgaga (miks ei võiks riik maksta in spe vaba mõtlemise eest sama palju kui parteilise kuulekuse eest). Kaasneksid muud hüved, eluasemed, reisid. Tingimus oleks aga see, et palgasaaja loodu on anonüümne ja jääbki selleks. Autori­õiguse seadus neile teostele ei kehtiks. Autori sõnum saaks edastatud, aga mitte ta oma nime all.

Muidugi, tekste hakataks niikuinii omistama. Mõni raamat saaks kultuslikuks, sest seda peetaks Z-i teoseks; samas võiks kvaliteetkirjanik X solvuda, kui ta teos omistataks Y-le, keda ta peab kitšitreialiks. Kui ka anonüümne teoseringlus oleks võimalik, siis ma ei usu, et see meeldiks isegi keskpärastele loojatele, kes võiksid sellest võita. Inimene ei taha mitte ainult oma sõnumi või mõtte­viisi levimist, vaid ka autorsust, kas või piskut, sest see annab tähenduse (omaette teema on plagiaat).

Iseäranis kujutavas kunstis on määrav, milline autor vastava žesti tegi. Kas nätsu lõi seina Martin Creed, kunstitudeng või suvaline külastaja? Autor on suunav funktsioon, hädavajalik tõlgendusvõti. Proosatekstiga juhtub seda harvem, aga luuletuse puhul võib ette tulla, et tajume seda jaburana või vaimukana vastavalt sellele, mida teame autori kohta.

Suurepanuselised auhinnad, „tühised“ ja haaravad prestiižimängud, on üks osa selle maailma suhtlemisest, ühenduskanalite loomisest. Inimene, kes ütleb: „Aga meie klubis käis nobelist!“, ei pruugi olla üksnes härdakstegevalt naiivne kultuurifetišist. Kui nobelism maailmast kaoks, oleks see mõnes mõttes nagu jõuluvana kadumine. Tükk aega oleks raske midagi asemele leida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht