Ohvrid võiksid ka olemata olla

Suurte volitustega komissariaadi loomine on vähim kohustuslik samm Ida-Virumaa vaimseks puhastamiseks.

KAAREL TARAND

Okupatsiooniajal oli Eestis teraapia raames populaarne anekdootide alarühm, kus tegelasteks Ivanov, Petrov ja Sidorov, üks lollim kui teine. Musta huumori vaktsiin ning teadmine, et okupant ja kolonist ei ole kohalikega kultuuriliselt võrdväärne, aitas halli argipäeva ja ning Nõukogude aja vaimse ja ainelise argireostusega toime tulla. Riigi iseseisvuse taastamisel oli kaup see, et koos anekdootidega peavad need tüübid kaduma Eesti elust eestlaste maal ka päriselus. Ei kadunud. Ida-Virumaalt tuleb iga päev veidraid uudiseid, mis kinnitavad, et sidorovlusel on maakonnas tänase päevani eluvaim sees ning põhiseaduslik õigusriiklus ei ole suuremates linlikes omavalitsustes täiemahulisena maksvusele pääsenud.

Agressorriikide kodanikelt põhiseaduse muutmise abil neile kunagi põhjendamatult kingitud valimisõiguse tagasivõtmine, mida riigikogu arutab praegu enam-vähem piisava tempoga, on samm õiges suunas. Kuid nagu viimastel aastatel toimunud eri tasandi valimistulemuste alusel on politoloogid õigesti osutanud, ei ole meelsus- ja lojaalsusprobleem Ida-Virumaal ühemõtteliselt seotud kodakondsusega, mistõttu elektoraadi koosseisu muutmise ja korrastamise abil mõistlikku tulemust ja toimivat omavalitsust järgmise sügise valimistel ikkagi ei saa.

Kompromissitult moraalitu võimuvõitlus Narvas on õpetlik ja kasulik meeldetuletus kõigile kaugemalt vaatajatele, aga eeskätt valitsusele ja kõigile erakondadele, et seni kehtestatud reeglid (seadused ja alamad aktid), poliitilised plaanid ja lõputu rahakülv, mida viimases voorus erilise heldekäelisusega viis läbi valitsuse eriesindaja, ei anna soovitud tulemust, kuni võiduplaani elluviimiseks ei värvata ega õpetata välja piisaval hulgal väekoondisi.

Aga Narva on vaid tükike kogumurest ning sellele hasartselt kaasa elades võib olulisema silmist kaotada. Ei ole põhimõttelist vahet, kas Katri Raik on poksiringis Mihhail Stalnuhhini või Aleksei Jevgrafoviga. Isegi sotsiaaldemokraatide juhatus on lõpuks mõistnud, et kõik vahendid ei ole lubatud ning usk Raigi isikus kehastunud pühasse missiooni annab tagasilöögi erakonna üleriigilisele tõsiseltvõetavusele. Teiseks saab iga algkoolilapski nukuteatris aru, et nukujuht kogu võimutäiusega kontrollib nuku liigutusi nii eesriide ees kui ka taga. Stalnuhhin võis suurima suurvene suuremeelsusega loobuda linnavolikogu esimehe ametikoha nõudmisest, kuid mis vahet on, kas teda asendava nuku nimi on Tatjana või Marina?

Pehmelt öeldes kahtlase seltskonnaga koostööle asunud Raigi seletused annavad selgelt märku teda tabanud Stockholmi sündroomist. Ses mõttes sobib ta paremini võrdluspaari Kuremäe kloostri iguumenja Filareta, mitte Narva gängipealikega. Kui mina ei saa esindada müstilise valijaskonna (salajane hääletamine tähendab seda, et valitu ei saa iial kindlalt teada, kes täpselt talle hääle andis) tahet, siis Narva sureb, räägib üks. Kui minult võetakse kanooniline side Moskva patriarhiga ja kuuletumine sinodi tahtele, sureb klooster, kinnitab teine.

Minu meelest on Eesti riigi enesekehtestamine Narvas ja Kuremäel sama kaalukategooria teemad. Patriarhaadi­aluseid õigeusklikke on kirjade järgi sama palju kui Venemaa kodanikke ja halli passiga elanikke, ehkki need hulgad kindlasti täpselt ei kattu. Kuremäe kloostri keeldumine Eesti Vabariigi seaduste täitmisest ning Moskva kirikuga stavropigiaalse alluvussuhte katkestamisest on kõva sümboolse väärtusega, sest tähistab korraga nii allumatust kui ka seda, et kagebiidist patriarh Kirill saab iga päev mõjutada Eesti sise­poliitika kujundamist ja tajumist.

Mis veel hullem, sama kanal võimaldab mõjuagendina tegevust jätkata ka eelmisel patriarhil Aleksil, olgugi postuumselt. Tema allkiri elab 1993. aasta kirikuõiguslikul dokumendil, mis Filareta meelest seisab kõrgemal Eesti põhiseadusest. Lisaks meeldib Moskva õigeusklikele kõiksuguste puuslike kummardamine ja limpsimine, milleks Aleksi puhul on koguni kaks võimalust, sest monument on tema igaveseks auks püstitatud nii Lasnamäele kui ka Jõhvisse. Sellestki näeme, et korra­lagedus ei valitse ainult Narvas. On täiesti vastuvõetamatu, et ükski monumendikomisjon ei ole seniajani andnud tungivat soovitust Tallinna ja Jõhvi omavalitsusjuhtidele need eestlasi solvavad-haavavad pead avalikust ruumist minema veeretada.

Ja siis on veel Kohtla-Järve, mis alatihti kipub Narva varju jääma, kuid kus mõnes mõttes on olukord halvemgi kui võimuvõitlusele andunud Narvas. Eestikeelsele haridusele ülemineku kindlustamiseks saatis riik sinna vabatahtlike patriootide dessantüksuse ehk eestlastest kooliõpetajad, kuid jättis need siis omapead, kindlustamata neid toetusega õhust ja kahuritest. Tagajärjeks on kõige eredama näitena nüüdseks üle maa teada Kohtla-Järve slaavi põhikooli juhtide vaenulik vastutegevus ja tagakiusamine, see tähendab, konkreetsed ohvrid.

Vapramad neist, nagu koolist lahkuma sunnitud õpetajad Monika Kreilis ja Andero Põllu, on pääsenud meedia vahendusel avalikkust, vastutavat ministrit ja valitsust informeerima, kuid vajalikku sekkumist ei ole näha olnud ning linnajuhtidelt kostab vastuseks kaebustele üsna ebaselget kokutamist ning – asi seegi – lubadus uurida ja kontrollida. Aga aeg jookseb ning ohvrite arv kasvab, Kreilise ja Põllu selja taga on varjus ja hirmul veel ridamisi missioonile läinuid, kes oma kannatustest ei räägi, kuni pole piisava kaitse alla võetud. Sest Ivanovad, Petrovad ja Sidorovad ei näe midagi valesti olevat ning leiavad, et eestluse purud peabki vene maailma laualt mustusena minema pühkima. Ohvrid on ka kooli õpilased, kelle tulevikuvõimalused kahanevad iga päevaga, mis nad korralike eesti õpetajateta suurvene auruses koolis peavad käima.

Vähim, mida linnavõim selles olukorras oleks pidanud juba tegema, on esmase õiguskaitse abinõuna koolijuhi viivitamatult ametikohalt eemaldama hoiatava näitena kõigile teistele Ida-Virumaal, kes ei ole aru saanud, mis seaduses kirjas. Aga ei saa ju, sest direktor on ühtlasi volikogu liige ja seega justkui puutumatu – surnud ring. Kohal peaks ka olema haridusministeeriumi erikontroll ja mitte ainult ühes probleemses, vaid kõigis Ida-Virumaa koolides, et oleks pidevalt silm peal, kas kooli eestistamist ikka võetakse täie tõsidusega või mitte.

Valitsus leidis aga oktoobris, kui eriesindaja Jaanus Purga oli kogu õiglase ülemineku fondi raha laiali jaganud, et järgmist eriesindajat ei ole Ida-Virumaale vaja, kui just regionaalminister Piret Hartmanile mõni hea uus ülesanne pähe ei karga. Haridus- ja teadusministri Kristina Kallase meelest eriesindajat eestikeelsele haridusele üleminekut juhtima vaja ei olevat, riiki pidavat Ida-Virumaal niigi nähtavalt ja küllaga olema. Milline ekslikkus, sest faktid kinnitavad vastupidist: on kannatanud, on ohvrid ja seadust ei täideta.

Radikaalne lähenemine oleks rakendada eriolukorra seadust, sest avara tõlgendamise korral võiks valitsus Ida-Virumaal näha katastroofi (§ 4 – muu ulatuslik õnnetus) või siis kvalifitseerida russki mir’i ilmingud seal „rahvusvaheliselt kontrollitava, taudina levida võiva eriti ohtliku nakkushaiguse Eestisse toomiseks“ (§ 5 – nakkushaiguste levik). Pehme miinimum on hästi relvastatud võimeka eriesindaja ja tema väesalga Ida-Virru lähetamine haridusreformi lõpuni. Parem oleks ta kohe ka komissariks nimetada, sest see on ainus keel, mida sealkandis mõistetakse.