Okupatsiooniaeg on käes

Kui ükski vägivallatu plaan Venemaa muutmiseks ei toimi, jääb üle ainult paljude elu säästev vägivald.

KAAREL TARAND

Ühes võib kindel olla: mida rohkem päevi on möödas sõja algusest, seda vähem on neid jäänud sõja lõpuni. Täpset kuupäeva ei ole küll suutnud teada anda isegi ennustajaeit Vanga, selle saame teada tagantjärele. Tõenäoline aga on, et Eestis jäädakse pigem ja pikemaks ajaks mäletama sõja alguse, mitte lõpu kuupäeva. Saatuse tahtel langeb see kokku iseseisva Eesti riigi sünni aasta­päevaga, mistõttu ei saa veel aastaid ükski ametlik pidukõneleja selle sündmuse nimetamisest mööda hiilida.

Kui rahu, teisisõnu Ukraina võit Ukraina tingimustel käes, läheb elu edasi. Mida ja kuidas Ukrainas peale hakata, on enam-vähem teada. See maa ehitatakse jõuka maailma ühispingutusega uuesti üles ja hea õnne korral lööb seal kunagi õitsele ka õiguskord ja aus riigivalitsemine. Kunagi kolme inimpõlve pärast on paranenud ka ukrainlaste hingehaavad ning teispoolsusse lahkunud kõik miljonid sõjaveteranid, kes jäävad maailma kõigi seniste sõdade kogemuse järgi hinnates surmatunnini endale sooritatud kangelastegude eest kulukat erikohtlemist nõudma.

Tulevasel rahul on ka teine pool. Mida peale hakata Venemaaga, ei ole sugugi sama selge. Ajalookogemusele toetuv läänemaailm on õnneks juba planeerima asunud, kuigi aega lahenduse fikseerimiseks on küllap vähem, kui oli Rooseveltil ja Churchillil 1942. aastal. Esialgu on demokraatlikud maad oma mõtetega üksi, sest maailma riikide enamus ei ole piisaval määral sõtta kaasatud ega lõpptulemuse osas seisukohta võtnud. Kuni nad seda ei tee, on ka võimatu praeguste rahvusvaheliste organisatsioonide õiguste ja töövormide abil uut maailmakorda kehtestada.

Kuid ambitsiooni selleks peab olema ja Eestil ka on, nagu tuli selgelt välja välisminister Urmas Reinsalu teisipäevasest aastakõnest riigikogu ees. Seal oli palju sellist, mida ükski välisminister viie või kümne aasta eest ei oleks mingil juhul öelda saanud ega söandanud. Kõige raskemas küsimuses, ikka selles, mida peale hakata Venemaaga, jäi minister siiski poolele teele. Ta sõnastas kuus põhimõtet, mille alusel Eesti kavatseb uue maailmakorra kehtestamise heaks tegutseda, aga neisse raamidesse jääb suur hall ala.

Venemaa vajab rahuvalvesõdureid nagu värsket õhku. Tulgu nad siis Hiinast või USAst, aga nendeta riiki korda ei saa.

 Aziz Taher / Reuters / Scanpix Baltics

Minister ütles: „Agressiooni hinna tõstmine tähendab sedagi, et Venemaal ei saa olla kohta rahvusvahelises elus. Massiliselt rahvusvaheliste õiguste norme rikkuv Venemaa peab olema täielikult isoleeritud.“ Ja veidi hiljem: „Kõik kokkulepped, mida Venemaa oma agressiooniga rikub, on ta endale täitmiseks võtnud vabatahtlikult. Sedaviisi hävitab Venemaa oma käitumisega usalduse temaga sõlmitud kokkulepete vettpidavusse. Suhete normaliseerimine eeldab selle usalduse taastumist. See tähendab tegelikkuses seda, et see tõendab vastutust Venemaa poolt täielikus mahus realiseerituna agressiooni eest.“

Mida tähendab Venemaa täielik isoleeritus, kust selle piir jookseb? Kas isoleeritus on midagi sellist nagu Põhja-Korea puhul? Või midagi rohkemat, sest milliseid inimsusevastaseid kuritegusid Põhja-Korea diktaator ka toime ei paneks, on tema riik kõigest hoolimata ÜRO liige. Oletagem, et õnnestub Venemaa kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest välja heita ning seejärel vastu võtta igasuguseid Venemaad kohustavaid või karistavaid resolutsioone, mida aga Moskva lihtsalt ignoreerib. Ja riik riigiks, seal on ju inimesed. Kuidas isoleerida kogu muust maailmast enam kui 140 miljonit Venemaa elanikku? Inimesi kinni pidava piiritara ehitamine kogu Venemaa välispiiri ulatuses oleks inimkonna kõigi aegade suurim taristuprojekt ja selle valmimiseks kuluks aastakümneid, kui ka raha leiaks.

Kui Venemaa piiri täielik sulgemine siiski õnnestuks, mis siis edasi? Istuksime ja vaataksime lihtsalt pealt, mis suletud areenil toimuma hakkab? Kas näljahäda või verine kodusõda juba ellu kutsutud riigi- ja eraarmeede vahel? Praegu ei ole lääneilmas ülearu palju kollektiivset kaastunnet oma režiimi julmuse all ägavate „lihtsate vene inimeste“ vastu, ka nende puhul, kes kodumaalt pagenud ning avalikult Venemaa kuriteod hukka mõistnud. Kui kaua üldsuse närv Venemaa sisetapatalguid vaadates vastu peaks? Kas selleks on vaja miljonit või kümmet miljonit hukkunut? Endises Jugoslaavias või ka Iraagis ja Afgani­stanis piisas interventsiooniks hoopis väiksemast ohvrite arvust.

Igal juhul läheb varem või hiljem humanisti süda haledaks ning kui täielik isolatsioon kehtestataks ning toimiks, oleks ikkagi ainult aja küsimus, et sünniks aina pikenev erandite nimekiri. Alustuseks mõelgem Türgi ja Süüria värske maavärina näitel mõnele looduskatastroofile, milleks on hiiglaslikul Venemaal rohkesti võimalusi. Täpsemalt, inimtekkelise kliimamuutuse hävituslikud tagajärjed Venemaale on tulevikustsenaariumides juba kirjas. On teada, et häda tuleb, aga kui ulatuslik peab olema põud, pandeemia, näljahäda, metsapõleng, maavärin või üleujutus, mis õigustaks isoleeritule abikäe andmist?

Eesti siseelu strateegilisel planeerimisel on ammu kasutusel olukorra hindamiseks mõõdetavad näitajad. Oleks asjakohane, et midagi samalaadset kuuluks ka välispoliitika juurde. Kuidas muidu vastu võtta otsuseid isolatsiooni võimalikuks leevendamiseks või kaotamiseks. Praegu on usaldus 0%, aga kas peab olema 50% või piisab veerandistki, et lugeda usaldus osaliselt taastunuks ning hakata vaikselt suhteid soojendama? Millistest elementidest usalduse suhtarv peaks moodustuma?

Kuidas ka ei arutleks, kuskilt ei paista, et Venemaa ja selle elanikkonna halvalt teelt õigele pööramiseks, maa ja rahva ümberkujundamiseks leiduks vägivallatu tee. Seega on valida ainult kasutatava vägivalla määra ja hinna osas, mitte vägivalla ja vägivallatuse, toore jõu ja hea sõna vahel. Kindralstaapidel on vastus olemas, režiimivahetuseks või Venemaa järgmiste valitsejate mõistuse kojutulekuks tuleb anda paras annus tulelööke hoolikalt valitud sihtmärkide pihta ja mõistagi nii, et oleks välistatud Venemaa võimalus vastulöögiks, sealhulgas tuumarelvaga. Lahendus sobib võimuvahetuseks. Aga mida peale hakata alles jäänud rahvaga? 1990ndatel see rahvas juba korra tõestas, et demokraatia teel ta pikalt püsida ei taha ja kui anda vabadel valimistel võimalus, valib ta endale uuesti juhiks diktaatori. Diktaator võtab aga varem või hiljem lauasahtlist jälle vana manuaali välja ning hakkab selle järgi oma valijaid rõhuma, sest kui ei peksa, siis ju ei armasta. Agressiivsus loksub peagi üle ääre, sest piiri taga valitseb eksistentsiaalne oht. Surnud ring.

Nii ei jäägi muud üle kui kauakestev okupatsioon, mille alustamise eel on vaja ka selle hind välja arvutada. Teise maailmasõja lõpu järel oli näiteks USA tsoonis Saksamaal okupeerivate sõdurite ja kohalike elanike suhtarv 1 : 40. Tõenäoliselt ei oleks Venemaal nii palju sõdureid vaja, aga oma miljon rahuvalvesõdurit kuluks kindlasti ära. Eesti osa sellest võiks olla tuhatkond. Ei olegi teab kui kallis, eriti kui võrrelda agressiivselt jätkava Venemaa ohjeldamiseks praegu kantava riigikaitsekuluga. ÜRO rahuvalveoperatsioonide koondeelarve on tänavu 6,5 miljardit dollarit (seda peetakse küll ebapiisavaks), mis on peenraha praegu igapäevaseks sõjapidamiseks kuluvaga.

Ühesõnaga, parim, odavaim ja toimivaim plaan on Venemaa okupeerimine ja jõu survel uueksloomine ning just seda tahaks ka järgmiselt välisministrilt kuulda. Sellega säästetaks ühtlasi paljude elu ja see oleks ka turvaline, sest Venemaa elanike senise toimimisviisi tõttu ei ole erilist põhjust karta, et elanikkonna rahumeelne enamus headele ja sõbralikele lääne okupantidele massina, visalt ja püsivalt vastu hakkaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht