Omakasu hukutab alati

Halba õigusloomet salliv võim kaevab alati iseendale auku.

KAAREL TARAND

Üheski maailma riigis ei ole suudetud välja mõelda täiuslikku juhtimissüsteemi. Ka kõige pikema mitmeparteilise demokraatia traditsiooniga maadel on nii võimulepääsu (valimised) kui ka võimu teostamise reeglid pideva kriitika all, sest praktika näitab alatasa kätte puudujääke ning iga mängus osaleja tasemest sõltub tervikpildis liiga palju. Kuskil leidub alati erakordse riigimehelikkuse helgeid näiteid ja parteisüsteem suudab juhtideks edutada laitmatu kõlbelise palge ning riigi juhtimiseks vajaliku teadmiste pagasiga poliitikuid. Konkurendid püüavad neidki kahtlustega määrida, kuid ausale ei hakka väljamõeldised õnneks kergesti külge. Teisal, kus tingimused väliselt justkui samad, saadab aeg-ajalt edu aferiste, meelevaldseid ja omakasupüüdlikke tegelasi. Selle tagajärjel hakkavad lonkama riikide omavahelised suhted. Kui tegu juhtub olema suurriikidega, saab kannatada terve rahvusvaheliste suhete süsteem.

Ilmeka näite, mis juhtub, kui juhil lähevad era- ja riigiasjad segamini ning otsustaja arvab, et ta ise seisab kõigile kodanikele kehtestatud eeskirjadest kõrgemal, pakkus jälle Ühendkuningriik. Peaminister Boris Johnsoni pea­strateeg ja lähim nõunik Dominic Cummings otsustas nimelt kõige karmimate pandeemia aja liikumispiirangute ajal „päästa“ oma perekonna ning selle asemel et olla vaguralt karantiinis ja isolatsioonis, viia nad Londonist ära turvalisse kodupaika Põhja-Inglismaal. Kui ajakirjandus ja avalikkus sellest keelatud reisist teada sai ning küsimusi esitama hakkas, ruttas oma asendamatut abilist kaitsma peaminister ise. Kommunikatsioonis kadus kontroll käest ja isegi valitsusele lojaalseimad ajalehed mõistsid Cummingsi ühiskonnaohtliku teo hukka, kuid ametist ei ole see teda seni kangutanud.

Ohtlik ei olnudki niivõrd viiruse võimalik levitamine, milleks on vaja haige kokkupuutumist teiste inimestega, vaid see, et nõunikuhärra tegu võttis kogu ühiskonnalt vähimagi moraalse kohustuse valitsuse kehtestatud kriisireegleid järgida. Härjad leidsid üksmeelselt, et põlise võrdsetele õigustele rajatud demokraatia korral ühelgi Jupiteril eriõigusi olla ei tohi. Omakasupüüdlik peaminister, kes nn suurt pilti valesti hindas, otsustas lihtsa personali­manöövri asemel eelistada oma lemmiku jätkamist – ja karistus oli kiire tulema. Kolmapäevaks oli juba rohkem kui 30 Johnsoni parteikaaslast parlamendis nõudnud Cummingsi tagandamist, arvamusküsitlused võtsid peaministri parteilt nädalaga 9% toetusest opositsiooniga võrreldes ning tema enda populaarsusnäitaja kaotas võrdluses opositsiooniliidri Keir Starmeriga tervelt 12%, olles nüüd ligilähedaselt võrdne. Ka enamik konservatiivide valijaskonnast nõuab Cummingsi vallandamist.

Seega tõmbas peaminister endale Ühendkuningriigile kriitilisel ajajärgul kaela usaldusprobleemi, mille tõttu on senisest keerulisem läbi viia siseriiklikke reforme ehk valimislubadusi ning valmistada riiki ette Euroopa Liidust täielikuks väljumiseks. Poliitilise eliidi privileegid on Ühendkuningriigis ammune valus teema ja eriolukorra ajal, mil nn lihtsa mehe elu on veelgi keerulisem kui enne, on poliitiliselt eriti lühinägelik vanale haavale soola riputamine. Kui ikka olla veendunud, et mina kehtestan reeglid, aga teistele, mitte endale, siis muid tagajärgi kui kahju ei saagi juhtuda: kaotad ise, kaotab erakond. Võrdluseks on järjekindlalt targalt ja vastutustundlikult käitunud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kriisis oma vahepeal alla käinud toetust endale ja erakonnale jõudsalt kasvatanud: märtsi alguse 27% on kolme kuuga saanud 38%.

Maskid rahvale, privileegid juhtidele.

Tairo Lutter /Postimees / Scanpix

Järeldus on lihtne. Valijaskonnal on süda ja mõistus õige koha peal ning ta oskab omakasupüüdmatuse ja egoismi vahel vahet teha küll. Nii ka Eestis, kus avalikkusele pole (veel) teada, kas ja kuidas mõni minister või riigikogu liige või muu tähtis parteiaparaadi töötaja valitsuse kehtestatud kriisireeglitest üle on astunud. Valitsus eesotsas pea­ministriga tavatses kriisi ajal küll pea iga päev rääkida kiitvalt eesliinitöötajatest, kes on sunnitud käituma teiste reeglite järgi kui tavakodanikud, sukelduma ohukolletesse ja iseenda eluga riskima. Kuid silmanähtavalt käis see kiidukõne ka kriisi poliitiliste juhtide enda kohta, sest kes see muu kui valitsuskomisjon ja eriolukorra juht saaks eesliini avangard olla. Tähendab, valitsuse liikmete töö- ja eraelu muutus kriisireeglite tõttu hoopis väiksemal määral kui keskmise kodaniku oma, eriti selle, kelle töökoha valitsus sulges ning kelle kooliealised lapsed lisakoormusena koduõppele määras.

Lootusrikkalt arvakem, et valitsuse liikmed Eestis siiski nõuet ühiselu­reeglina teistega vahet hoida ei eiranud, salajast etendust suletud teatrihoones nautimas ei käinud ning erapidusid ei korraldanud. Rahandusminister Martin Helme maski eest rebimise žest pressi­konverentsil aga viitas mõtteviisile „põrgusse need reeglid“ küll. Kriisireeglite kõrval on kehtinud endiselt peaaegu kõik enne kriisi jõustatud õigusaktid, kuid neid on loomingulises üksmeeles unustama hakatud.

Riigikohtu endine esimees Priit Pikamäe andis ERRi kaudu nädala alguses Eesti olukorrale karmi hinnangu: Eesti õigusloomes valitseb kaos. Kadunud on erialane kompetents ministeeriumides, üksikute eksimuste asemel on kehvast õigusloomest saanud üldtendents. Valitsus paistab olevat täiesti unustanud, et juba 2012. aastal kehtestas valitsus (järje­pidev institutsioon) määrusega „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“. Eeskiri võimaldab erandeid ega välista otse parlamendis ja selle liikmete poolt eelnõude algatamist. Kuid, nagu aastaid teada, on parlamendis oskusteavet eelnõude koostamiseks vähem kui vaja ning seetõttu oleks loogiline, et eriti häälteenamust oma kontrolli all hoidva koalitsiooni saadikud ei pusiks ise eelnõusid teha, vaid annaksid oma otsustega valitsusele ja täitevvõimu paremini varustatud aparaadile lihtsa korralduse poliitilise tahte juriidilise vormistamise eeltöö ära teha.

Hea õigusloome näeb ette alustamist eelnõu väljatöötamise kavatsusest, kus algataja peab põhjendama, millist probleemi ta õigusaktiga kavatseb lahendada ja millise eesmärgini jõuda. Järgnevad uuringud, analüüsid, suhtlemine huvirühmadega, keda muutus puudutab jne. Riigikantselei kodulehel ripub ka „Kaasamise hea tava“, mille avalausena on kirjas kindlas kõneviisis: „Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim võimalik kvaliteet ning legitiimsus“. Edaspidi märgitakse, et põhimõte kehtib ka riigikogu tasandil.

Pandeemiast hoolimata valitseb Eesti riigis pikaajaline stabiilsus ja ka valijaskond ei andnud rahvaesindajatele viimastel valimistel ülesannet riigi õiguslikku ülesehitust põhjalikult muuta. Seega, aega on. Ühe varasema praagi likvideerimiseks tuli halva õigusloome näidisjuhtumina kasutada kiirmenetlust, kuid see pidi olema erand, mitte uus norm. Kui valitsus järjekindlalt õigusloome eeskirjas sätestatust kinni peaks, kõigi huvitatud pooltega läbi räägiks ja langetaks otsuseid ainult analüüsitud andmetele ning mõjuhinnangutele toetudes, siis ei oleks juhtunud nii, et ühele väikesele nišile majanduses, nagu seda on maasikakasvatus, põhjustatakse ettenägematu häda. Selle vea parandamise asemel läks koalitsioon aga pigem „vastase“ mustamise ning asjatundmatu dotseerimise teed.

Mitte asjatundjate käest, vaid oma parteilistest kõlakodadest ammutatud mõtetel rajanevast halvast, läbi mõtlemata õigusloomest tingitud konfliktidest kommunikatsioonis ja huvirühmadega on saanud valitsuse iganädalane saatja. Juba teist nädalat võitleb valitsuskoalitsioon avalikkuse ja ajakirjandusega ühe väidetavalt parlamendist alguse saanud eelnõu pärast, mille puhul ei ole endiselt selge, millist probleemi kavatsetakse lahendada, mismoodi on lahendusvariante analüüsitud, miks ei ole kaasatud asjatundjaid ja huvirühmi ning miks sellega üldse kiire on. Rein Lang osutas Kuku raadiosaates õigesti, et koalitsioon tekitas ise endale ületamatu takistuse, sest ei vaevunud kaevuma kümne aasta tagusesse ajalukku, mil kõik see, mida on praegu vaja näiliselt uuena arutada, juba põhjalikult läbi kaaluti ja ka enam-vähem konsensuseni jõuti. Parteidel võib olla puudusi ja tehnilist asjatundmatust, aga mälu neil peab olema. Vastasel korral leiutatakse aina uuesti jalgratast ning juba ammu nendega sõitva elanikkonna mõistmist ja armastust on üha raskem välja teenida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht