Öömajandusele öömüts pähe

MARIA MÖLDER

Koroonasegaduse varjus on Keskerakond Tallinna linnavolikogus otsustanud peaga vastu seina joosta: piirata 2021. aasta sügisest Tallinna baarides ja pubides öist alkoholimüüki. Ehkki ööklubidel ja kasiinodel (muide, kuidas neil kõigil juriidiliselt vahet tehakse – koroonakriisis ei ole seda ju suudetud!) algab piirang tunni võrra hiljem, ei ole neilgi pikka pidu, mitmes mõttes. Otsusest räägitakse kui elanike ja ettevõtjate konsensusest, aga näib, et linnaisadel olid kõrvad vatti täis, kui ettevõtjad piirangute pahupoolt selgitasid.

Asjaolu, et pandeemia on kogu muusikavaldkonna ja eriti eraettevõtjad pannud niigi raskesse seisu, tõendab muusika esindusorganisatsioonidelt 22. septembril valitsusliikmetele saadetud ühisavaldus, kus palutakse riigil kontserdipiletite käibemaksu alandada 20 protsendilt 9 protsendile, sest see võiks turgutada kontserdikorraldust, aga ka seda ümbritsevat öö­majandust.

Tallinn plaanib kandideerida UNESCO muusikalinnaks, kuid sellise tiitli saamiseks peaks linna strateegilistes otsustes arvestama ka loovusega, sh ei ole tähtis ainult akadeemiline klantsitud kontserdielu, vaid ka väikesed eksperimentaalsed kontserdipaigad. Tõepoolest, mõned neist, nagu kiuste, tegutsevad öösel, sest noortele hingedele on see tähtis.

Mida halba on selles, kui kõik kontserdid-peod algaksid edaspidi varem ja saaksid läbi südaööl või hiljemalt piirangu alguseks ehk kell kaks või kolm? Ideaalis on see kena, ainult et ka kõige ebameeldivamate piirangute ajal tahab inimene ikka ise otsustada, millal pidu kokku pakkida, ja alati leidub ka ettevõtjaid, kes leiavad viisi kenadele pidutsejatele vastu tulla. Parem leida selleks sobiv viis heliisolatsiooniga ruumis.

Koroonaajal on olnud hea katsetada, mis juhtub, kui baarides alkoholimüüki piirata. Joomist ei lõpetata, vaid peod liiguvad õue ja kodudesse, ebaametlikesse, selleks mitte mõeldud kohtadesse, kus tekivad lisaks mürale muudki probleemid: alkoholi liigtarvitamine, koduvägivald jne. Vanema põlvkonna harjumusi korrigeerida on ehk hilja, kuid noorte 2012. aastast aina mõõdukamat seltskondlikku alkoholitarbimist ei tasu vägisi kehvemaks suunata ega saata neid üksi koju jooma.

Vanalinn on linna süda, kus võikski olla elu, kuid kahjuks on see süda praegu infarkti äärel: turistita ei saa ta hakkama, aga tallinlastele ei ole seal ammu tähelepanu pööratud. Mis teha, kui linnavalitsus on aastaid süstemaatiliselt eelistanud vanalinna jõukaid elanikke ettevõtjatele. Tallinn on viimase vähemalt kümmekonna aastaga märkimisväärselt keskklassistunud: loomeinimesed, sh peopaikade pidajad, on tõstnud teatud piirkondade väärtust ja sinna on siis hakatud järjest rajama kortermaju. Seega piirkond, kus peo- ja elupaigad segunevad, muudkui laieneb ning linnavalitsus peab hakkama saama aina suurema arvu häälekate elanikega, kes nõuavad keset linna vaikust ja rahu. Asja võib vaadata ka sellise nurga alt, et nemad segavad linna normaalset toimimist rohkem kui paar purjus kakerdajat, kellele on vaja politsei kutsuda.

On selline termin nagu „agent of change“, mille võiks selles kontekstis eesti keelde tõlkida kui „muutuja“. Kui näiteks müra tekitav kontserdipaik või klubi on ühes kohas olnud aastaid ja keegi kolib sinna kõrvale elama, siis tuleb muutuja roll võtta kanda elanikul ja kolida mujale. Muutujal tuleb kohaneda, mitte eeldada, et seda teeb kogu linn tema ümber.

Kui vahest veel kümmekond aastat tagasi oli andestatav, et linnavalitsuses ei teatud öömajandusest ööd ega mütsi, siis praeguseks on valdkonda palju uuritud ning toimivaid mudeleid Euroopas ja kogu maailmas on piisavalt. Linnavalitsejatel oleks aeg öö­majanduse asjatundjad kampa võtta ja teha korralik vigade parandus.