Poolteist auhinda

MAARJA KANGRO

Need irinad peaksid olema irisetud ja küsimus passé – et kas meie kirjandus­maailm tunnustab naiste panust piisavalt. Kas naise kogemust, millest kirjutab naine, peetakse niisama kunsti­väärtuslikuks kui mehe refleksioone, käigu need mis tahes soo kohta? No mis jutt see olgu! Sotsiaal- ja muust meediast võiks ju jääda mulje, et viimasel ajal haibitakse võimsalt just nais­autorite teoseid.

Siiski läksin seekord kulka tseremoonia lõpus püünele ja palusin aplodeerida eraldi naisliteraatidele, sest üheksast auhinnast pälvisid naised vaid poolteist (venekeelne auhind läks jagamisele, nagu see juba tavaks). Tõsi, seis on olnud nigelamgi: kulka auhindade ajaloos on kolm aastat, kus pärjati vaid mehi (2002, 2004 ja 2012); ma ei mäleta ka, et järgnenud oleks erilist kobinat, erinevalt tänavusest. 30aastase ajaloo jooksul on meeslaureaadid olnud (pigem valdavas) enamuses 25 korral. Viimastel aastatel tundus, et oleme suurest auhinnalõhest üle saamas ja suudame lätlastele ja soomlastele järelegi jõuda: nimelt on viimasel 10 aastal naised saanud Läti Laligaba auhindadest üle 46% (sh 60% proosaauhindadest) ja Finlandia auhindadest 40%. Aga ennäe, nüüd on meil seis jälle nagu muiste.

Kas 2023 juhtus olema selline aasta, kus naiste panus oli kesine? Eraldi võetult olid ju paljud preemiad minugi meelest ära teenitud. Eriti rõõmustad, kui mõni ekskallim saab auhinna.

Aga ei, ei olnud see aasta naisliteraatidele kehv. Naiste auhindamine poleks tähendanud positiivset diskrimineerimist või kujuteldavaid kvoote: mitmes kategoorias oleks naislaureaat olnud lihtsalt eriti kõva laureaat.

Kibeduskahtlustuste vältimiseks: olin ka ise nominent, aga tean, et poleks saanud juba tehnilis-moraalselt auhinda võita. Nimelt kuulusin aasta eest sama valdkonna (ilukirjanduslik tõlge) žüriisse, kus andsime preemia Ülar Ploomile (koos Ilmar Venega). Mullune laureaat oli nüüd žüriis ja kui auhind oleks määratud mulle, oleks asjast jäänud õige nadi mulje.

Võõrkeelde tõlkimise auhind oli ainus täispreemia, mille pälvis naine (Enel Melberg), ehkki mehe (Krossi) teose tõlkimise eest. Üks tõlkija käis me jutuajamises pool­naljaga välja mõtte, et tuleks asutada eraldi Krossi tõlkimise preemia. Või Krossi-Tammsaare – nii pääseksid teisedki tõlked rohkem esile. Meenutagem, et viimasel 10 aastal on vaid ühel korral antud võõrkeelde tõlkimise auhind naise (Kareva) loomingu tõlgete eest.

Žüriid mõistagi ei koordineeri otsuseid omavahel ja neid ei saakski selleks kohustada. Igal žüriil on oma töömeetodid, kriteeriumid, maitsed. Olen veendunud, et kõigis žüriides oldi veendunud, et kedagi ei diskrimineerita; kuskil polnud eesmärgiks, et naised ei skooriks. Küllap kerkis vähemalt korraks ka küsimus, kes ja millal on juba vastava preemia saanud. Ja kõigi žüriide strateegiad kokku andsid sooliselt sellise tulemuse.

Jaa, sotsiolingvistikas on kuue-seitsmekümnendatest saati katsetega tuvastatud, et kui omistada anonüümsele autorile naissugu, paneb see lugeja sageli teksti madalamalt hindama, esinegu tekstis siis sootüüpiliseks peetavaid tunnuseid või mitte. Veel üheksa aasta eest kirjutas ameeriklanna Catherine Nichols eksperimendist, kus ta saatis sama käsikirja 50 agendile naise ja 50 agendile mehe nime all. Mehena sai ta üle kaheksa korra rohkem vastuseid. Ühe žürii naisliige rääkis mulle kunagi, kuidas üks meesliige olevat armsasti seisnud minu eest: „Anname preemia talle, ta kirjutab nagu mees!“ Hoopis ammu, 65 aastat tagasi jauras Norman Mailer kurikuulsalt, et hea romaanikirjanik ajab läbi ükskõik milleta peale oma munade (remnant of his balls). Aga möödas on need ajad, möödas, me teame!

Eks me tunne ka klassikalisi väiteid, et valik on igal juhul subjektiivne (see „subjektiivsus“ on üks keerukas eri faktorite pundar), et kunsti ei saa hinnata võrdõiguslikkuse alusel ja et auhind pole inimõigus, mille igaüks peab lõpuks kätte saama. On tõesti olemas kvantitatiivsed argumendid, nagu töömaht ja vaevanägemise määr, mida on raske kummutada. Ainult et žürii mitte üksnes ei tuvasta oma harjumuste ja õpitu põhjal teoste väärtust, tähendust, kaalu, vaid kujundab ka arusaamu ja mainet.

Kindel on, et taheti parimat ja välja tuli, nagu ennegi on tulnud. Järgmisel aastal tuleb ehk teisiti. Ärgu kõlagu see sarkastiliselt: palju õnne laureaatidele!