Quod licet bovi?

MAARJA KANGRO

Nii, sry, et ma ikka sel vanal teemal jauran, aga „Täistunni“ saatest alanud keelekähmlus on nii põnev. Lahe, kuidas inimesi (mind ka!) erutab küsimus, kui suur võiks olla keeleteadlase sõnavara (ja kas osavõtlik ja liiderlik peaksid sinna kuuluma). Aga huvitav on ka küsimus, kas tegu on põhimõttelise arutelu või pigem netikiusuga. Mõnele on tähtis, kes kellele häbi-häbi teha võib.

Kahtlemata on rõõmustav vaadata, kuidas noort keeleteaduse doktoranti kaitstakse: nii peabki, tõesti ei tohiks ta eneseusku hävitada. Samas kaitseb Tartu ülikooli esindaja ju ka ülikooli, sest paistab, et rohkem kui keele muutumine on kurjustajail hambus ülikooli­hariduse tase.

Ma ei usu, et on palju neid, kes sõnade tähenduse muutumist ei tunnista. Või kes ei suuda leppida, et põlvkondade keelekasutus ongi erinev. Leidub muidugi neid, kes muretsevad kommunikatsiooni selguse pärast, ja neidki, kellele igasugu reeglite „vabakslaskmine“ teeb meelehärmi, sest „koolis on kord juba nii õpitud“. Ja mõned tahavad igal juhul kedagi materdada.

Aga iseloomulik on, et keegi ei irise tänavaküsitluse esimese vastaja kallal, kes andis täpselt samad vastused nagu TÜ doktorant: osavõtlik on aktiivne, liiderlik juhiomadustega. Nende kahe sõna tähendus on muutuma hakanud juba päris ammu; Egle Pullerits on neist kirjutanud ERRi „Keelesäutsus“ 11 aastat tagasi. Tõsi ta on, et sõna liiderlik kohtab pigem vaid ilukirjanduses, sest moralistlik mõiste ise on irrelevantne. Osavõtlik on siiski levinud sõna ja meediagi kasutab seda õigesti (leidsin küll aastast 2009 ühe Tartu Postimehe pealkirja „Osavõtlik linnakodanik aitas tabada alaealisi autoärandajaid“). Osavõtlik aktiivse osaleja tähenduses on tühjavõitu sõna, „vanas“ tähenduses on tast rohkem tolku. Andes nüüd küll nõiajahile kahetsusväärselt hagu, tuleb siiski imestada, et kui keeleteadlased uurivad noorte keelekasutust, aga sõnade kehtivaid, sõnastikutähendusi ei tea, siis mille alusel nad keelekasutuse eripära ja nihkeid registreerivad? Kuidas saame muutusi tajuda, kui oleme tuttavad ainult ühe ajahetke tähenduste ja sõnakujudega?

Mõni arvab, et keelelise teadmatuse ja keelevigade kallal norimine on saatanast, hullem kui eksimine ise. Aga kui eksib vehm? Kunagi ilustas linna Märt Sultsi südamlik tervitus või poliitreklaam „Head, uue õppehooaja, mõnusat algust!“. Nalja oli palju, meedia võttis teema üles ja ega keegi endise kooli­direktori kaitseks välja astunud. Et mehel pole ju keelealast eriharidust või nii.

Mõni rõõmustab, et Eesti inimesed tunnevad keele vastu nii elavat huvi, et lausa kisklevad. Aga keel pole meile eriomane obsessioon. Kuri keelesilm vaatab ringi kogu maailmas ja see on cool.

Näiteks uuriti juba kümne aasta eest Grammarly korrektoriga kuulsuste säutsude õigekirja ja tuvastati, et poliitikutest tegi kõige vähem vigu Obama (100 sõna kohta 0,6). Kõvad õigekirja­käpad olid ka Bill Gates, Ellen De Generes ja Shakira. Selgus, et kuulsad naised teevad vähem vigu kui meeskuulsused ja vanemad inimesed eksivad üle kahe korra vähem kui noored.

Pilatud on suurte tegijate malapro­pismi, näiteks Mike Tysoni õnnetut tulevikuprognoosi „I might just fade into Bolivian“ (võin vajuda bolii­vialasse), ehkki mees mõtles, et võib vajuda unustusse (oblivion). Ja George W. Bush ajas segi sõnad hostile ja hostage, juhhuu!

Vigase grammatika ja puuduliku õigekirja pärast on meedias vahele võetud nii Itaalia saadikutekoja esimees Lorenzo Fontana kui ka Austria endine liidukantsler Sebastian Kurz – too kaebas vigases säutsus just selle üle, et lapsed ei oska pärast põhikooli mõttega lugeda. Mäletame BBC rõõmu, kui Trump võõrustas Nambia liidrit, või kui Poola välisminister leiutas keele­vääratuses riigi nimega San Escobar. Muide, veebist leiab terve fotogalerii, mis paljastab kuulsuste keeleliselt ekslikke tätoveeringuid, olgu tegu inglise, prantsuse, itaalia või jaapani keelega.

Keele üle õiendamine on tihti inspireeriv ja meeleolukas; olen keele­toimetajate veerge alati kaifinud. Aga siin tuleb ümber pöörata sentents „quod licet Iovi, non licet bovi“: just nimelt see, mis ei ole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale. Suurtele või anonüümsetele keelekasutajatele võib pihta anda, aga lõpuks valdavad kõik inimesed, kes rääkida oskavad, oma keelt.